Laupäev 10. detsember 2016

AS ÄRIPÄEV
Pärnu mnt 105, 19094 Tallinn
Telefon: (372) 667 0111
E-post: online@aripaev.ee

Euroliidu parimad ajad võivad olla möödas

Marian L. Tupy 14. juuni 2006, 00:00

Eesti on majandusliku ülemineku musternäidis. Valitsuste liberaalne majanduspoliitika on pannud Eesti majanduse kiiresti kasvama ja toonud elatustaseme lääne omale lähemale.

Aga globaliseerumine teeb majandusliku integratsiooni eelised kättesaadavaks kõikidele riikidele, kes tahavad reforme läbi viia. Seega peavad eestlased mõistma, et majanduse liberaliseerimine on kestev protsess. Nad peavad oma majanduspoliitika üle vaatama ja muutma punkte, mis ohustavad Eesti ettevõtete konkurentsivõimet. Nad peavad mõtlema ka oma tulevikule ELis, sest euroliidu liikmelisusest saadav kasu kahaneb kiiresti.

Kanada Fraseri Instituudi 2005. aasta majandusvabaduse raportis seisis Eesti maailmas üheksandal kohal. Eesti reiting, mida mõõdetakse 10 palli skaalal, tõusis 2003. aastal 7,8 pallile 2000. aasta 7,1-lt.

Aga Eesti majandusvabaduse üksikud näitajad on olnud ebaühtlased. Valitsuse tarbimine osakaaluna SKPst on endiselt kõrge, andes Eestile 10 punktist vaid 4,4. Arendamist vajavad nii õigussüsteem kui ka intellektuaalse omandi kaitse, probleem on miinimumpalga negatiivne mõju tööhõivele.

Töötutele mõeldud toetused vähendavad endiselt inimeste huvi töötamise vastu ja ka tööjõuturgu peaks paindlikumaks muutma. Muret teeb see, et administratiivsed takistused uute ettevõtete loomiseks on suurenenud (2000. aastal oli tulemus 7,6, 2003. aastal 5,5 punkti). Eesti ei saa endale lubada enesega rahulolemist. Veel enam, oleks suur viga arvata, et ELi liikmelisus tagab Eestile tulevikus jõukuse. Tegelikult võib ELil olla Eesti majanduskasvule kahjulik mõju.

Tõsi, Euroopa ühisturu loomise taga olid mõistlikud põhimõtted. Esimesele maailmasõjale järgnenud kaubanduslik protektsionism suurendas ülemaailmset majanduslangust ja aitas kaasa autoritaarsete režiimide tekkele. Seepärast oli hea mõte pöörduda tagasi sõjaeelse vabakaubanduse juurde ning kaotada tõkked inimeste, kaupade, teenuste ja kapitali vabalt liikumiselt. Rooma lepingu allakirjutamine 1957. aastal ja Euroopa Majandusühenduse loomine olid sammud õiges suunas.

Kahjuks nullisid majandusühendusest saadud kasu suuresti ära selle kahjud. Näiteks Ühise Põllumajanduspoliitika (CAP) loomine oli kohutavalt kulukas nii rahaliselt kui ka majandusliku efektiivsuse seisukohalt.

Ning järgnevatel aastatel hakkas ELi liikmeksoleku hind ainult tõusma. Euroopa integratsiooni esialgne liberaliseerimisfaas, mis keskendus piiriülese kaubavahetuse tõkete kaotamisele, asendus tsentraliseerimise, reguleerimise ja ühtlustamisega.

Eestile peaks eriti suurt muret valmistama just reeglite ühtlustamine ELis. Nii võib näiteks Lääne-Euroopa huvigruppide lobitöö saavutada selle, et pannakse paika lääne tasemel tootmisstandardid. See suurendab Eesti jaoks tootmiskulusid. Samamoodi peaksid eestlased teadma vabakaubanduse piire ELis. Majanduslik liberaliseerimine on olnud ebaühtlane. Kui kaupade liikumine on suures osas vaba, siis tööjõu ja kapitali liikumine on piiratud. Sama käib ka teenuste kohta.

Täna loob teenuste sektor ELis 70% SKPst, kuid ikkagi ei suuda Euroopa riigid täielikus piirangute kaotamises omavahel kokku leppida. Näiteks jäeti hiljuti vastu võetud teenuste direktiivist välja nn päritolumaa põhimõte, mis oleks teinud uute liikmesriikide ettevõtetele lihtsamaks lääne firmadega konkureerimise ja millest ka tarbijad oleksid madalamate hindade kaudu võitnud.

Tšehhi president V?clav Klaus märkis hiljuti ühes oma kõnes, et majanduslik liberalisatsioon allub väheneva tootluse seadusele. See tähendab, et aastakümnete tagune kaupade vaba liikumise sisseviimine ning osaline kapitali- ja tööjõuturgude vabakslaskmine ei suuda enam ELi majandusele piisavat stiimulit pakkuda.

Ja tundub, et numbrid toetavad seda vaadet. Keskmine aastane majanduskasv ELis oli 1960. aastatel 4,9%, 1970. aastatel 3%, 1980. aastatel 2,4%, 1990. aastatel 1,9% ja 2000.-2005. aastal langes kasv 0,9 protsendini. Kui Klausil on õigus, siis maksab Eesti, mis liitus ELiga selle ühtlustusfaasis, aina rohkem kinni ELi liikmeksoleku kasvavaid kulusid ja võidab samal ajal järjest vähem.

See kõik ei tähenda, et Eesti peab tingimata esimesel võimalusel EList välja astuma. On ka teisi olulisi asju, nagu suurem turvatunne Venemaa ees.

Aga oluline on säilitada reaalsustaju ja näha ELi puudusi. Eesti valitsus peab nägema vaeva, et teha koostööd teiste reformimeelsete riikidega, kes püüavad viia ELi kaugemale ühtlustamisest ja tuua see lähemale liberaliseerimisele.

On neid, kes usuvad, et selline püüdlus on hukule määratud, sest seda ootab mõne Lääne-Euroopa riigi, eriti Prantsusmaa, ületamatu vastuseis. Aga eestlased peavad igatahes proovima.

Äripäev http://www.aripaev.ee/img/id-aripaev.svg
24. November 2011, 16:04
Otsi:

Ava täpsem otsing