Tähelepanu! Artikkel on enam kui 5 aastat vana ning kuulub väljaande digitaalsesse arhiivi. Väljaanne ei uuenda ega kaasajasta arhiveeritud sisu, mistõttu võib olla vajalik kaasaegsete allikatega tutvumine.
Märg seiklus merel
Täna esilinastub Coca-Cola Plazas uusversioon klassikalisest katastrooffilmist "Poseidon", mis põhineb ameeriklase Paul Gallico samanimelisel seiklusjutul.
Filmistsenaariumi valmistas sel korral ette Mark Protosevich, kelle ainus varasem teos on 2000. aastal valminud "Püünis". Lavastajatoolis istus legendaarne sakslane Wolfgang Petersen, kes on filmimaailmas tuntud eeskätt oma kurikuulsa "Paadiga" ("Das Boot"), mis valmis 25 aastat tagasi. Viimasel kümnendil on Petersen hakanud lavastama Ameerikas ning seda küllaltki edukalt, ehkki "Das Booti" kõrvale pole tal veel midagi panna olnud. Tema kaks viimast linateost "Trooja" ja "Täiuslik torm" jõudsid edukalt ka eesti kinodesse ning tõenäoliselt on sakslase käekiri siinsele publikule tuttav.
1972. aasta linateose uusversioon jutustab lugu sarnaselt oma eelkäijale.
Pärast seda, kui tohutu hiidlaine pöörab aastavahetusel kummuli luksusliku kruiisilaeva "Poseidon", saavad juhuslikult kokku sattunud inimestest olude sunnil liitlased, keda seob ühine eesmärk: ellujäämine.
Kutseline mängur John Dylan (Josh Lucas) ei kavatse jääda ootama päästjate saabumist, vaid tahab leida ise väljapääsu. Temaga liitub meeleheitel isa (Kurt Russell), kes otsib oma tütart (Emmy Rossum) ning tolle kihlatut (Mike Vogel). Teel läbi ohtliku metall-labürindi lisanduvad rühmale veel pisipojaga (Jimmy Bennett) üksikema (Jacinda Barrett), närviline piletita reisija (Mia Maestro) ning vanem härrasmees (Richard Dreyfuss), kes laevale tulles ei teadnud, kas ta soovibki enam elada, kuid on nüüd raudkindel, et ta ei kavatse veel surra. Samal ajal, kui alus täitub kiiresti veega, peavad nad kasutama oma oskusi ja jõudu, mille olemasolust neil aimugi polnud, võideldes enda ja oma saatusekaaslaste elu eest.
Ameerika kinodes on "Poseidon" küllaltki jahedalt vastu võetud ning kriitikud, kes armastavad uusversioone alati eelkäijatega võrrelda, peavad Peterseni teost liiga lihtsaks ja igavaks. Puudub 1972. aastal ekraanile jõudnud variandi romantiline ja dramaatiline pool, mille sel korral jätavad varju liigne põnevusenälg ja eriefektid. Sellegipoolest ei jää ekraan liiga kuivaks ning katastrooffilmide sõpradele on see kahtlemata maiuspala.
Ei soovitata alla 12aastastele.
Autor: Mikk Jürjens