Mõisaidüll või eraklus?

Kõlab nagu idüll kaheksateistkümnendast sajandist, kuid on Pädaste mõisa igapäevaelu Muhumaal. Kas just täpselt nii, aga suvehommikud on Pädastes ilusad küll. Pädaste mõisarestorani peakokk Peeter Pihel alustab päeva kella kaheksa paiku kaupade tellimisega, poole kümnest tulevad teised kokad, siis tehakse päevaplaanid ja räägitakse asjad läbi. Õhtul läheb kuni kümne, poole üheteistkümneni. Ja nii kolm-neli kuud järjest. Kokkasid on kummaski vahetuses neli, Peeter teeb suvehooajal mõlemad vahetused kaasa. Muul ajal on töörütm normaalsem, siis on ka puhkepäevad olemas. Jaanuaris-veebruaris on hotell ja restoran suletud, siis saab kaks kuud puhkust. Sellel ajal on Peeter saanud ennast täiendamas käia: kaks korda Inglismaal Winteringham Fieldsis ja sel aastal Berliinis Brandenburger Hofis.

Abielus Peeter ei ole, sellise eluviisi juures on raske isikliku elu ja tööelu vahel tasakaalu luua. "Ilmselt poleks ükski naine sellega nõus, et töö on nii palju tähtsam, aga praegu olen niimoodi otsustanud ja töö on mulle olulisem," on Peetril mõneks ajaks plaanid selgeks mõeldud. "Küll kunagi tuleb ka kõik muu, pere ja lapsed."

Ürdiaed on Pädastes tõepoolest olemas, seal kasvatatakse kõikvõimalikke maitsetaimi, mis meie kliimas üldse võimelised kasvama on, lisaks paarkümmend sorti salatit. Ja lilled. Mõisas vajatakse päevast päeva suurel hulgal värskeid lilli ja need kasvatakse kõik ise. Suvel kannab mõisaaia eest hoolt neli aednikku, kaks on kogu aeg kohal ja kaks käivad paar korda nädalas abiks.

Oma tiik on ka, aga restoranilauale toovad kala kohalikud kalurid või tuuakse see linnast. Mõisal oma lauta ei ole, seepärast saadakse liha ümbruskonna talunikelt: jaanalinnuliha Muhu jaanalinnufarmist, lambaliha Kalju Mihkli käest. Parajasti vaatab üks naine ukse vahelt sisse ja küsib: "Kas jätame pead otsa?" Peeter käsib pead otsa jätta. See oli Ellen, kes Pädastesse räime toob, selgitab Peeter. Räimed soolatakse, kuivatatakse ja kasutatakse siis väga vanaaegsel moel - silk ja tuhlis. Väiksed kartulid keedetakse ära ja pannakse samasse keeduvette kalad peale. Orissaare lähedalt tuuakse jäneseliha, kohalik aednik Toomas kasvatab valitud kartulisorte, üks on Kongo kartul - sinist värvi. Peeter räägib eelmisel sügisel Monacos toimunud Eesti õhtusöögist, kus ta siniste kartulitega külalisi üllatas. Menüüs olid kartuli-mustjuure supp, õllega marineeritud põdra-carpaccio, metsseakael apelsini-hapukapsaga, magustoiduks kama-mousse.

Sama laadi road on ka Pädaste mõisarestorani menüüs, värskest kohalikust toorainest ja valmistatud parimal võimalikul moel. Loomulikult seavad logistilised probleemid oma piirid, aga see ongi paras väljakutse: mitte teha ääremaalikke mööndusi, vaid pakkuda vähemalt sama head toitu kui pealinna paremad restoranid. Peetri loomingu sööjateks ja hindajateks on enamasti hea eluga harjunud välismaalased - Pädaste kuulub väikeste luksuslikke hotellide ülemaailmsesse ketti Small Luxury Hotels.

Peeter on pärit siitsamast lähedalt, Saaremaalt Kaarmast. Vanemad on lihtsad tööinimesed, peres kasvas kolm last, lisaraha oli hädasti vaja ja lapsed harjusid tööd tegema. Peeter sai juba varakult selgeks, kuidas raha majja tuleb, ja on teinud igasugust tööd - kõblanud peete, olnud koristaja, teinud heina. Ka kokakooli ajal teenis ta kooli kõrvalt lisaraha. 2000. aasta kevadel lõpetas Peeter Kuressaare majanduskooli. Juba kooliajal käis ta Pädastes praktikal, vahepeal töötas laevadel ja Radissonis, praegu läheb Pädaste peakokana juba neljas suvi. Peeter on kakskümmend kuus aastat vana, peakoka jaoks häbematult noor. Ega ta ennast veel valmis peakokaks peagi, kogemustest arvab puudu jäävat. Mitte ainult töökogemusi, ka elukogemusi on juurde vaja korjata. "Tööd on vaja teha," kuulen Peetri käest lühikese aja jooksul mitu korda.

Aeg-ajalt käib Peeter kodus vanemaid vaatamas ja sööb mõnuga ema toitu. Koduste toitudega käib koos äratundmisrõõm - see on ikka seesama vana tuttav maitse. Ka gurmeeroad võivad väsitada, kinnitab Peeter, siis on hea lihtsa söögi juurde tagasi minna. Lihtsatest maatoitudest saab Peeter oma menüü kokkupanekul pidevalt inspiratsiooni. Näiteks on mõisamenüüs kahte sorti omatehtud vorsti: Muhu tangumakk - tanguvorst sealiha ja praetud sibulaga - ja glamuursem piimavasikalihavorst trühvlitega. Ja veel on menüüs Muhu hapuroka tänapäevane tuletis, mis natuke kreembrüleed meenutab: Põltsamaa Kuldses veinis marineeritud kirsid, hapupiim, jahu, veidike suhkrut ja vaniljekaun, vesivannil kuumutatud ja tahendatud.

Viimase aastaga on Peeter jõudnud juba ka meediakuulsust koguda - terve hooaja on tal televisioonis olnud oma kokasaade "Tuhlid ja trühvlid". Peeter hindab vaheldust ja uusi kogemusi, mida teletöö talle võimaldab: "See on tulnud kasuks ka suhtlusoskusele, saate külalised vahelduvad kogu aeg, tuleb püüda viia ennast nende rütmi ja maailma."

Mõnikord peab ka kõige pühendunum töörügaja lõõgastuma, muidu põleb kiirelt läbi. Peeter mängib Kuressaare FCs jalgpalli. "Mängu ajal ei tule töö hetkekski meelde, saab ennast sajaprotsendiliselt välja lülitada," on Peeter rahul. Kokandus ja jalgpall on mõlemad väga kirglikud tegevused. Londoni kuulsaim kokk Gordon Ramsay oli kunagi kogunisti profijalgpallur, pärast põlvevigastust oli tema karjäär kokana väga kiire: kokatöö ja jalgpall on mõlemad meeskonnamängud, mõlemas peavad erinevad inimesed ühise eesmärgi nimel kokku sobituma. Peeter Pihel on rahul ja arvab, et tal on elus tohutult vedanud, nii töö kui ka kõige muuga: "Olen tänulik elule ja inimestele, et mulle on nii noorelt nii palju head osaks saanud."

Fotod: Meeli Küttim