Uinuvast suvepealinnast

Christel Karits 16. juuni 2006, 00:00

Usun, et olen üks esimestest, kes poolenisti pärnakana Pärnu linna taevani kiidab, ja mõnikord olen oma pealinna kolleegidki selle ülistuslauluga põhjalikult ära tüüdanud. Läinud pühapäeval kogesin aga taas kord, et armastus on pime ning hea ja ilus ei pruugigi alati päriselt selline olla.

Pärast kontserdimajas etendunud "Bluusivendi", millest saadud emotsioonid küsimärgina pea kohale rippuma jäid, tahtsime minna kuhugi kesklinna lähedale vaiksemasse kohta, et nähtust muljeid vahetada ning veini nautida. Kindlad kaubamärgid nagu Steffani, Postipoisi ja Tex Mexi otsustasime vahele jätta, sest need kohad on reeglina rahvast täis. Mõtlesime, et otsime midagi pisemat kesklinna südames. Kell oli üheksa õhtul ja ilm suvelubav.

Teatrimaja lähedal asus kunagi kreeka restoran. Päris armas koht oli. Nüüd rippus ukse kõrval küll menüü, pesemata aknad ja sees valitsev pime tühjus aga midagi head ei lubanud. Niisama tühi oli ka linna süda Rüütli tänav. Nagu polekski suvi ja suvepealinn. Pühkimata tänavakivid ja pea kolmandikul poeakendest sildid selle kohta, et kauplus välja kolimas. Troostitu, vana ja väsinud, nagu oleks nüüd kätte jõudnud hetk, mil aeg saanud täis.

Otsustasime minna Piccadilly'sse, väike hubane kohvik veini ja trühvlivalikuga tundus sobiv koht. Meie üllatuseks oli see pühapäeva õhtul juba kella kuuest suletud. Ka ungari restorani Lahke Madjar jäime napilt hiljaks. Läksime siis kõrvale Alexi majja. Ei tahaks olla selle teenindaja nahas, kes iga järgneva soovi peale peab vabandama, et kahjuks seda või teist enam pole. Püüad neiule kaasa tunda, aga hinge jääb ikka miski kripeldama.

Ma ei tea, ehk ei ole suvepealinlased veel talveunest ärganud. Viimane aeg. Äratus!

Äripäev http://www.aripaev.ee/img/id-aripaev.svg
25. November 2011, 09:40
Otsi:

Ava täpsem otsing