Töötaja tuleb koju tagasi

Eestil läheb hästi, võib-olla isegi liiga hästi. Tööpuudust meil ei ole, on tööjõupuudus. Palgakasv on kiire, viimastel andmetel 15 protsenti aastas. Ühest vastust sellele, kas see on hea või halb, ei ole. Igatahes võib näha näost valgeid ettevõtjaid pabistades ringi käimas.

Paari aasta taguse ajaga võrreldes on keskkond teine ja kõigi jaoks uus. Oleme Eestis oma tugevuseks pidanud just kohanemisvõimet ja avatust kõige uue suhtes, aga kas ka nüüd? Õpipoisiaastad ehk üks arenguetapp Eesti majanduses on läbi. Väikest libastumist karistatakse karmilt: tagajärjed võivad olla eksistentsiaalsed. Seda on muutunud majanduskeskkond ja halastamatu konkurents meile õpetanud. Varem ei olnud nii, et teed väikese juhtimisvea ja ei ole enam, kellele müüa, kellega koos teha või mida teha.

Üks on selge: nõudluse ja pakkumise vahekord tööjõuturul on ettevõtja jaoks käest ära hoolimata sellest, et tööpuudus on kõigi aegade madalaim ning majanduskasv kõigi aegade kiireim. Tööjõu liikumine Eestist ära pole suur, kuid siiski kõigi aegade kõrgeim.

Ma ei tähtsustaks seda üle, sest juba nõukogudeaegse majanduse vabatsooni tingimustes käisid palgaga rahulolematud kaugel põhjas masuudilinnu ja nende ümber teid ehitamas. Kõigele vaatamata on tulemus täna selline, et puudus on igasugusest tööjõust. Me ei räägi ainult ehitajatest, kelle vähesuse tõttu avatakse kaubamajad hiljem. Kvalifitseeritud töökäte puudus kummitab igal pool rohkem või vähem. Palgad tõusevad, sest ettevõtjad hakkavad töötajaid üle ostma. See on selge palgakasvu vedur.

Kiire palgakasvu taga on kindlasti ka Eesti edukate ettevõtete rahvusvahelise konkurentsivõime kasv. Selliseid ettevõtteid, kes pakuvad teenust välisturgudel ja kelle emafirma asub Eestis, pole kuigi palju. Rohkem on Eesti firmasid, mis ekspordivad edukalt ning konkureerivad mikrotasemel. Kuid vähesed on tegelikus rahvusvahelises konkurentsis koos sellest tulenevate juriidiliste küsimuste, turgude iseärasuste, kohapeal asuva tootmise või teenindusega. Kui see konkurents on arenenud maades, näiteks Skandinaavias, siis surve palkadele kasvab automaatselt. Seega veavad palgakasvu kõige edukamad Eesti ettevõtted.

Küsimuseks jääb, kas ettevõtted peavad sellisele tempole vastu või järgneb õige pea pohmelus. Tänase kiirusega liikudes jõuab elatustase peagi Kesk-Euroopa riikidele järele ja ületab selle.

Wabariigi ajal oli igas endast lugupidavas Põhja-Eesti talus soomlasest sulane, Lõuna- ja Kesk-Eestis poolakatest võõrtöölised. Erinevalt tänasest ei tõrjunud neid arusaadavatel põhjustel keegi. Tean seda, sest ka minu vanaema oli sisserännanud poola võõrtööline. Iirlaste, soomlaste ja inglaste kogemus näitab, et seda tuleb väärtustada ühiskonnale vastuvõetavas ulatuses. Migratsiooni on võimalik julgustada hoopis riikides, kus on tööpuudus, nagu Poola, Ida-Saksamaa, Läti.

Et saavutada korralik positsioon Euroopa viie rikkama riigi hulgas, peame olema valmis ka siin mööndusi tegema. Majanduse jätkuvat kiiret kasvu ja Kesk-Euroopale lähedast elatustaset on raske saavutada, loomata rikkust siinsamas. On vaid illusioon, et kolme mehe ettevõtted veavad mootorina kogu riigi majandust. Maailma ettevõtete seas võib neil ju enamus olla, kuid tegelikult peavad nad kellegi suurema heaks töötama.

Kitmani näite põhjal võib oletada, et palgastatistika ei peegelda tegelikkust. Tõstsime tööliste põhipalka jaanuaris keskmiselt 10-15 protsenti, lisaks tulemustasu. Praegu on ette nähtud põhitasude tõus 22-25 protsenti pluss tulemustasu.

Juba praegu saavad oskustöölised paljudes ettevõtetes kätte rohkem kui valgekraed. Seega kerkivad tulevikuski rohkem oskustööliste palgad, aga ka nn turuvarblased, kes mingi käegakatsutava oskuseta on varem olnud surutud seisus, on leidnud rakendust liinitööliste või labidameestena. Kontoritöötajate puhul polegi käärid naaberriikidega enam nii suured, seepärast ei prognoosi keegi sellesse sektorisse ka suurt palgakasvu, pigem üritatakse ootusi jahutada.

Kiire palgakasvu ja suure raha tagaajamise kõrval hindavad inimesed järjest enam vabadust, vaba aega ja pereelu. Inimest ei ole lihtne ületunnitööle motiveerida, sest raha pole enam peamine liikumapanev jõud.

Üldisest elatustaseme tõusust annab tunnistust seegi, et inimesed, kes on suurema teenistuse nimel laia maailma õnne otsima läinud, tulevad kiiresti ja pettununa Eestisse tagasi. Jõutakse arusaamisele, et mõne krooni eest ei tasu rotina kümnekesi ühes korteris elada, loobudes täisväärtuslikust elust oma pere ringis. Lähiaastail hoogustub tagasitulek ilmselt veelgi ja siia meelitab korralik keskmine palgatase.

Autor: Ilo Rannu