Klubiomanikuks saada pole raske

Kui sa ei jõua osta korraga tervet jalgpalliklubi nagu Vene nafta- ja metalliärimees Roman Abramovitš, jääb alati võimalus pöörata pilk maailma börside poole ja osta jupike mõnest tuntud jalgpalliklubist aktsia kujul.

Võrreldes 1990. keskel toimunud suure buumiga, mis tõi paljud jalgpalliklubid kallilt börsile, ja sajandi alguses toimunud suure mõõnaga, on praegu turul näha rahunemise märke. Paljud suured jalgpalliklubid on läinud erakätesse ja need, mis on börsile jäänud, elavad vaikselt oma elu.

2003. aastal maailma suurima käibega jalgpalliklubi aktsiaid kokku ostma hakanud USA spordimagnaat Malcolm Glazer viis möödunud aasta suvel Manchester Unitedi Londoni börsilt minema, hinnates ettevõtte väärtuseks 790 miljonit naela (18 miljardit krooni).

ManU oli pikka aega suurima käibega jalgpallifirma maailmas, kuid möödunud aastal ei suutnud ta käivet kasvatada (aastakäive 157,1 miljonit naela) ning David Beckhami oma ridadesse palganud Real Madrid tuhises temast mööda. Möödunud aasta mõjus ManU-le halvasti Inglise kõrgliigas saadud kolmas koht (kehvim tulemus pärast 1991. aastat) ja Meistrite Liigast väljalangemine juba teises voorus.

Edetabelites langemine vähendab automaatselt aga jalgpalliklubide kõikvõimalikke tulusid ja ka vastupidi. Sport+Markti andmeil aitas mullune Meistrite Liiga võit kasvatada Liverpooli käivet vähemalt 30 miljoni naela võrra ja kahekordistas ka klubi fännide arvu.

2003. aastal ostis Vene ärimees Roman Abramovitš 140 miljoni naela eest ära raskustesse sattunud Chelsea Village'i (kellele kuulub Chelsea FC). Suurematest nimedest on börsilt viimaste aastate jooksul kadunud veel ka Real Madrid, Barcelona, Bayern München.

Hetkel on börsidel kõige kirkam nimi maailma kalliduselt neljandaks klubiks tõusnud Arsenal, mille majandustulemused ja aktsia elavad küllaltki toredat elu.

Kui enamiku jalgpalliklubide aktsiaid on odavad pennystock'id (rämpsaktsiad), siis Arsenali aktsionäriks saamine pole igaühele jõukohane, kuna väärtpaber maksab enam kui 111 000 krooni (ligi 5000 naela).

Arsenali edu võib ajakirja Forbes sõnul jätkuda, kuna augustis vahetab see oma praegu 38,5 tuhandet pealtvaatajat mahutava Highbury staadioni 60 000 inimest mahutava Emiratesi staadioni vastu. Rikkaid fänne peibutatakse teemantklubi kaardiga, mis maksab 0,9 miljonit naela ja millega võib kindlustada koha staadionil 35 aastaks. Forbesi hinnangul võib uus staadion tõsta Arsenali aastakäivet 60 miljoni naela võtta.

Näiteks Deloitte & Touche hindab, et ManU teenib igal mängupäeval oma staadionilt kaks korda rohkem raha kui Liverpool (esimese staadion mahutab 70 000, teisel 45 000). "Staadion on investeering, mitte kulu. Kui asju õieti aetakse, teenib see raha tagasi," ütles Deloitte'i äriüksuse partner Dan Jones.

Arsenali möödunudaastasest 138 miljoni naelasest käibest tuli 35% televisiooniõiguste müügist, 27% pileti- ja mängupäevatuludest, 15% reklaamtuludest, 17% kinnisvara arendamisest ja 6% jaekaubandusest. Arsenali edule on aidanud kaasa ka jalgpallivõlur Thierry Henry, kes aitas jalgpalliklubi sel aastal Meistrite Liiga finaali.

Edu tagamiseks tuleb jalgpalluritele maksta aga tasusid, mis paljudele väiksematele klubidele üle jõu käib. Näiteks Henry iganädalane teenistus on ajalehe Independent andmeil 110 tuhat naela (2,4 miljonit krooni).

Arsenali edu toetanud ka Bloombergi peetava jalgpalliindeksi (KICK-indeks) head arengut, mis on seda 2002. aasta lõpus tabanud nõrkusest üle saanud ning tõusnud kaks ja pool korda.

Jalgpalliklubi aktsiate ostmisel ja firma väikeomanikuks saamisel on minu arvates mõte vaid siis, kui investor soovib oma jalgpallifännlust esile tõsta. Tõsine investeerimine jalgklubidesse on aga küsitav, kuna enamik tippklubisid on börsilt minema viidud ja jalgpalliklubide omavaheline kemplemine on ajanud nende kulud (mängijate hinnad) kõrgustesse. Väga raske on kulusid vähendada ja efektiivsemalt töötada, kui peamiseks kululiigiks on tippjalgpallur, kelle osavusest või ebaõnnestumisest sõltub nii klubi pileti-, reklaami- kui ka fännitoodete müümise tulu.

Lisaks on enamik jalgpallifirmasid piisavalt väiksed ja nende aktsiad börsidel ebalikviidsed. Näiteks Saksamaal ainukesena noteeritud Borussia Dortmundi aktsia keskmine päevakäive jääb poole miljoni krooni juurde, millega see oleks väike tegija isegi Tallinnas.

Seetõttu võiks kaaluda pigem aktsiasertifikaatide ostmist, mida paljud internetipoed pakuvad ja mis annavad investorile aktsiaga sarnased õigused. Börsil umbes ühe naelsterlingi tasemel kaubeldavaid paberile trükitud aktsiatõendeid võib osta umbes 29 naela eest. Klubi fännile võib see olla aga igati hingelähedane kingitus. Kleebi omanikutõend voodi kohale ja tunne elust rõõmu.