Atso Matsalu: olen olnud õnnelik juht

ASi Puukeskus tegevjuht Atso Matsalu - korvpallisõbrad teavad teda rohkem kui tipptasemel kohtunikku - on puhunud uue elu sisse mitmele firmale, mille etteotsa on ta enda sõnul küll juhuse tahtel sattunud: käibed mitmekordistuvad, firmad laienevad, loovad uusi töökohti ja ehitavad uusi tootmishooneid. Hiljuti kolis AS Puukeskus Lasnamäelt Punaselt tänavalt Maardu külje alla Vana-Narva maanteele, moodsasse kontor-laohoonesse.

Aitäh. Harju Ehitus pani püsti ja sisekujunduse tegi Thulema. Mööbel on samuti Thulemast. Midagi väga ekstravagantset siin küll ei ole, aga töötajate silmis on hoopis teine sära.

Me ei mahtunud enam kuidagi Punasele tänavale ära. Hallil endal polnud vigagi, puitu oleks sinna panna andnud veelgi, ent inimestel polnud mingeid mugavusi ning teenindusmaa jäi väga kitsaks. Hoovi mahtus vaid viis rekkat, aga värava taga, otsapidi tänaval väljas, seisis viimasel ajal pidevalt veel viis-kuus suurt veokit. Politsei vaatas meid juba väga kurja pilguga. Töötajad läksid ka järjest närvilisemaks.

Stress ei ole ärile hea, pinged tuli maandada. Uus koht oli ainus lahendus. See jääb küll Tallinnast kaugemale, töölesõit pikeneb, aga usun, et paremad töötingimused teevad selle tasa.

Kindlasti pole see ainult minu teene. Tublisti on kaasa aidanud turu kasv - see on viimastel aastatel igal aastal vähemalt 6-7 protsenti suurenenud. Ehitusbuumi on tunda igast kandist. Aga selge on, et ainult majanduskasvu laineharjal liueldes poleks me nii kõrgele tõusnud, kui ka juhtimispoolel poleks tehtud õigel ajal õigeid strateegilisi otsuseid ja hädavajalikke muudatusi.

Ma muutsin kogu müügi- ja turundussüsteemi, vahetasin välja tooted ja suunasin müüginoole teise sektorisse, kui firmal seni oli olnud - oleme nüüd puhtalt hulgimüügifirma, jaekliente me taga ei aja. Vahetasin välja pooled töötajad. Neist, kes enne mind firmas töötasid, on tänaseks alles vaid kolmandik.

Kui Puukeskus tuli Tartust Tallinna, jäi firma kuidagi väga passiivseks. Mulle meeldib töötada sellistes firmades, kus midagi toimub. Kui juba aasta otsa tehakse üht ja sama, siis minu jaoks on see paigaltammumine. Igav hakkab. Rutiin tapab. Elu peab edasi minema, ise tuleb lükata käima mõni uus projekt või nuputada välja uus toode ja tuua turule. Kui seda ei saaks teha, otsiksin kindlasti uusi väljakutseid.

Muidugi ei aja me teda ukse tagant minema, selge see. Aga kuna meie sihtgrupp on teine, siis ei ole me loonud eraldi tingimusi tavaostjaile ja neil ei ole meilt mugav osta - müük käib arvetega, kauba eest krediitkaardiga maksta ei saa, erakliendi jaoks peab jääma ka sularahas arveldamise võimalus. Me oleme sularahas müüki aga järjekindlalt vähendanud. Eelmisel aastal oli veel 2% käibest sulas, tänavu on see alla 0,5%.

Meil on head partnerid, kes meie kaupa edasi müüvad. Lõpptarbija saab meie tooted edasimüügikettidest palju hõlpsamalt kätte - need on tarbijaile lähemal ning neis on kliendil võimalik valida ka talle sobivaim maksmisviis. Meie eelistuseks jäävad ka edaspidi edasimüüjad, tööstus- ja ehitusettevõtted.

Võrreldes eelmise aasta sama ajaga oleme paremini tegutsenud veerandi võrra - käive on 25% suurem. Mõnes mõttes on see isegi üllatav, sest võis eeldada, et uus asukoht toob kaasa teatud tagasilööke. Klientide seast ongi kadunud mõni väiksem mööblitootja. Aga arvan, et lõpetame aasta ikkagi 170-180 miljonilise müügituluga. 2007 tahame 200 miljonit täis saada.

Peame vaikselt ka laienemisplaane - pilk on suunatud Lätti, praegu käivad lõunanaabritega läbirääkimised ning otsime maad.

Midagi nagu päris vussi pole läinud tõesti, asjad on hästi edenenud. Aumek Plast lükati käima 1993, hiljem kasvasid sellest välja Pipeline ja Thermisol. 1994. aastal oli ettevõtte käive 8 miljonit ja 2000. aastaks küündis see üle 100 miljoni. Olen olnud õnnelik juht ja üritaja. Mul on olnud head partnerid. Personali valikus pole ka erilisi möödapanekuid olnud. Turg on olnud soodne.

Mul on olnud lihtne inimestega kontakti saavutada. Mulle meeldib suhelda, tutvuda uute inimestega, mitte ainult selleks, et luua uusi ärisidemeid - minu tutvusringkonnas on paljude erinevate elualade inimesi - sportlasi, ettevõtjaid, kultuuriinimesi, poliitikuid, arste. Kui sa oled avatum ja sotsiaalsem, siis leiavad ka inimesed, kes sinu kõrval on, sinuga parema kontakti. Kui inimesed tunnevad end su ümber hästi, siis läheb ka firmal hästi.

Arvan, et juhiks sünnitakse. See anne või vähemalt mingi protsent sellest tuleb kaasa emapiimaga. Võime on väga hea tahtejõu korral arendatav, aga säde peab inimesel endal juba olemas olema, seda ei suuda õpetada ükski kool. Iseasi, kuidas inimene oma annet kasutab, millal see tal avaldub või magab ta selle hoopis maha. Minu meelest ei pea me üritama kõigist juhte teha. Asi on lõpuks iseloomus kinni. Kinnisest inimesest ei saa juhti, aga samal ajal võib ta olla tipptasemel spetsialist. Ja see on ju väga hea. Avatud suhtlejal on kõik eeldused jõuda tippu, kui ta oma annet edasi arendab.

Kõigepealt tuleb endale selgeks teha, mida sa tahad. Väga tähtis on uskuda iseendasse, sellesse, mida sa teed, olgu säde looduse poolt kaasa antud või mitte. Mina usun. Mulle tundub, et praegused noored ei ole endale selget sihti seadnud - väga palju on tõmblemist, ühest kohast tormatakse teise ja sageli otsustab asja paksem palgaraha, mitte see, mida hing tegelikult ihaldab. Neile tahan soovitada: leidke oma liin ja ajage seda täie tarmuga, mõtted kõigele uuele lahti. Praegu on muidugi väga avarad võimalused minna välismaale õppima-tööle-elama. Aga ka Eestis on veel avastamata maad, kus võiks jõudu proovida.

Elus on olnud palju juhuseid ning mõned neist on mänginud märkimisväärset osa. Puhas juhus viis mind näiteks Aumeki etteotsa - üks juhuslik telefonikõne, mille kogemata just mina vastu võtsin. Kõnele võinuks vastata ka vend, kellega tegime koos ASi Auma.

Ikka. Tööd on palju, harrastusi samuti, pere jaoks on vaja leida aega - kõike alati ei jõua. Kahjuks olen minagi, nagu ka paljud teised sotsiaalselt aktiivsed inimesed, läinud sageli lihtsama vastupanu teed - näpistanud aega pere arvelt.

Kümme. 2001 oli firmas 8 töötajat, mullu 13, uude kohta võtsime juurde veel viis inimest. Muidu oleks liiga pingsaks läinud ja kuskilt oleks ilmselt kärisema hakanud. 18 töötajat tundub praegu päris paras arv.

Oleme nii väikesed, et personalijuhti meil ei ole, ostame teenuse sisse personalifirmast, kes valis meile ka töötajaid. Lõpliku otsuse teen mina. Mulle ei meeldi otsida inimesi töökuulutuste abil ja ma ei võta inimest päris tänavalt tööle. Hindan täpsust ja korrektsust, tahet tööd teha. Eelistan - nagu enamik ettevõtjaid - juba teatud kogemustega inimest. Muidugi tuleb oma töötajaid ise samuti koolitada, aga "põhi" peaks all olema.

Praeguse meeskonnaga olen väga rahul. Mul on noor tiim ja noored hoiavad ka mind erksana - olen ettevõttes kõige vanem.

Saime Atso Matsaluga tuttavaks tosinkond aastat tagasi ühel ettevõtjate klubi üritusele. Sellest kohtumisest peale oli kohe tunne, nagu oleksime ammust ajast "sina" peal.

Ta on hästi sõbralik ja seltsiv, saab inimestega kergesti jutule, armastab nalja visata. Ma ei ole kunagi kuulnud, et ta toriseks millegi üle või kellegi peale. Kui ka kellelgi on mingist asjast teistsugune arusaam kui temal, siis huumor on see relv, mis asjal tuliseks minna ei lase. Ehtne kambajõmm.

Tema peale võib alati loota, olgu korvpalli mängides või äripartnerina, sest tema sõna maksab - kuidas ütleb, nii ka on. Ettevõtjana on ta täpne, sihikindel ja aus - hindan neid omadusi inimeste ja eriti äripartnerite juures väga. Teistsugust inimest ei kujuta ma ette ka spordikohtunikuna tegutsemas - Atso on jõudnud korvpallikohtunikuna rahvusvaheliselt tippu.

Ma arvan, et avatus, ausus, täpsus ja sihikindlus ongi pannud aluse ka Atso edule ettevõtjana.