Cadillac BLSi välimus püüab pilku

Kristo Kiviorg 30. juuni 2006, 00:00

Kui väike poiss olin, nägin televiisorist ühte suurt musta ning pikka masinat. Mäletan, et seda kutsuti Cadillaciks.

Suur must limusiin ehk Cadillac, mis aeglaselt sõidab, muutuski väikese poisi meeltes kujutluspildiks ning vormus arusaamiseks, et Cadillac saabki olla ainult üks pikk, musta värvi limusiin.

Pärast seda olid kõik musta värvi kogukad masinad Cadillacid.

Teadmine, et Cadillac ei tähenda ainult pikka musta limusiini, tuli tublisti hiljem. Asja kallale.

Keskklassi kuuluv, mais Eestisse jõudnud uus Cadillac BLS jättis minu jaoks õhku mitmeid küsimusi.

Mida arvanuks uuest BLSist härra Cadillac ise? Miks oli vaja Cadillacil üldse uusi segmente vallutama hakata?

BLS on Cadillacide esmakordne katse tungida Euroopa keskautode klassi turule.

Ülesanne ise on vägagi raske, sest segmendi, kuhu BLS rihitud, on vallutanud tõelised hiiud ning vaevalt viimased uut tulijat naerulsui tervitavad. Pean siin silmas 3. seeria BMWd, C-klassi Mercedes-Benzi ning Lexus ISi. Aga see selleks.

Uus BLS ei jäta ilmselt kedagi külmaks, pilku ta igatahes tänaval püüab.

Välimus ning ka sisemine disain jätavad igatahes korraliku mulje. Ja kui peaks otsustatama hinnata autot pelgalt välimuse järgi, annaksin ma maksimumpunktid, sest välimus on see, mis mulle selle masina juures kõige enam meeldib. Selles osas pole uuele BLSile küll midagi ette heita.

Hästi sobiks masin näiteks Saksamaa, Itaalia ja loomulikult USA teedel vurama.

Eestimaal kilomeetreid mõõtes kostis kõrvu heli, mida ausalt öeldes Cadillaci puhul poleks osanud oodata. Nimelt kostis teekonarusi ületades kõrvu masina vedrustuse poolt tekitatud kolin, mis annab tunnistust, et müra isolatsioonimaterjalidega pole autos just liialdatud.

Teine moment, mis silma hakkas, oli testsõidul kasutuses olnud automaatkast, mis polnud kõige erksam. Gaasipedaali põhja vajutades järgnes mõttepaus, mille järel tuurid alles üles võeti.

Samas ei jäta masin sohvrit hätta maanteel pikkadest autorongidest möödumisel, tuleb vaid arvestada väikse viivitusega kiirendusel. Kõik on muidugi suhteline ning sõltub, millega masinat võrrelda.

Cadillacilt ei oodanudki ausalt öeldes mingisugust megakiirendust, vaid rohkem suursugust elegantsi, autot, mille kohta saaks öelda arrive in style (saabumine stiilselt). Kütusekulu oli samuti stiilne nii linna- kui ka maanteesõidul, aga seda negatiivses mõttes, 2,0-liitriselt mootorilt oleks väiksemat janukust oodanud.

Kindlasti ei ole uus BLS mingisugune pereauto, vaid sobib veidi edevale, kuid stiili armastavale meeste- või naisterahvale pärast kolmekümnendat eluaastat.

See pole masin inimesele, kellel nokamüts peas ja dress seljas.

Alati saab paremini ja ma tean, et Cadillac on võimelisem tunduvalt paremaks etteasteks, kui selleks on uus BLS. Kas 450 000 eest saab ka midagi paremat, jätaksin lugeja otsustada.

Nagu öeldakse, kõik on pelgalt maitse ja raha küsimus.

Näiteks juhul, kui juhi kohal istub keskmisest pikem meesterahvas ning tema selja taga just naisterahvas või lühemat kasvu mees ei istu, võib jalgaderuumi tagaistmel nappida. Sama lugu on ka pearuumiga.

Tagumisel istmel istujatele meeldib kindlasti aga see, et istme seest avaneb vajutuse korral kahene topsihoidja. Juhile on samas kõik mugavalt käe-jala juures, isegi mahukat kindalaegast on sõidu ajal väga mugav avada.

Nuriseda võiks aga sisemiste käepidemete üle, mis ust kinni tõmmates annavad justkui järele, tekitades mulje, et kohe-kohe läheb miskit katki. See võis olla ka puhtalt prooviauto anomaalia ning uutel BLSidel ei pruugi sellist asja üldsegi esineda.

Äripäev http://www.aripaev.ee/img/id-aripaev.svg
24. November 2011, 16:06
Otsi:

Ava täpsem otsing