Pakri: rannamõnu ja ekstreemelamused

Artikkel

- Uudised
- Marko Kaldur
- 29. juuni 2006 kell 22:00
Kuula
Tähelepanu! Artikkel on enam kui 5 aastat vana ning kuulub väljaande digitaalsesse arhiivi. Väljaanne ei uuenda ega kaasajasta arhiveeritud sisu, mistõttu võib olla vajalik kaasaegsete allikatega tutvumine.
Pakri: rannamõnu ja ekstreemelamused
Veepritsmed kaatriga Paldiskist saartele sõites ja kõikuvat paadisilda mööda kiviklibusele rannale turnides märjaks saavad varbad valmistavad ette saarte avastamiseks. Pakri saartele saabumiseks on sobivaim koht Väike-Pakri idarannal asuv Väikeküla sadam, mida hoiavad omaalgatuslikult korras Pakri Saarte SA töötajad, entusiastidest purjetajad ja kaatrisõitjad.
Väike-Pakri rannad on Paldiski-poolsel küljel kaetud valdavalt kiviklibuga. Samas on telkijatel mõistlik oma laager just sinna üles lüüa, sest seljakottide ja veevarude tassimine üle saare on parasjagu vaevanõudev tegevus. Ettevalmistatud laagrikohtasid leiab rannalt mitmeid, ent kuhu täpselt laager püstitada, selle osas saab infot nii sihtasutuse töötajatelt kui ka paadimeestelt.
Joogivesi tuleb Pakrile minejail endil kaasa võtta, kuna saarel olev kaevuvesi on valdavalt reostatud ning joogikõlbmatu. Nõukogude ajal toimunud pommitamised ning sõjaväest maha jäänud militaarrämps on ära solkinud suurema osa saarte põhjaveest.
Väike-Pakri saarte asustamise ajalugu ulatub tagasi 14. sajandisse, mil rootslased saartele kolisid. Kalapüügile lisaks tegeleti ka viljakasvatuse ning -kaubandusega, mille tõttu saarte algne rootsikeelne nimi Rågöarna tähendas eesti keeles Rukkisaari. Rootslased on läbi aegade olnud ka Pakri saarte peamised asukad, eestlasi on seal elanud vähe. Praegu on kõik külad maha jäetud ja vaid ühe elanikuga saartele on rajatud kaitseala.
Väike-Pakri kauneimad vaated avanevad põhjaküljel kõrguvalt pankrannikult. Sinna suundujad saavad valida autotee ning piki pangaserva kulgeva jalgraja vahel. Viimasel jalutades tasub olla ettevaatlik, et imeilusaid looduspilte nautides jalg kogemata ei väärataks või libastuks.
Ümbrusele saab heita pilgu pankrannikule püstitatud meremärkide tipust, kust silm haarab nii saari kui Pakri poolsaart ja kilomeetrite kaugusel merel seilavaid laevu. Massiivsed pangast murdunud paelahmakad katavad rannajoont ja mõjuvad hiiglaste kätega rannale rajanud kolossaalsete ehitistena.
Eriti ilusad on päikeseloojangud pankrannikul, kui kuldne valgus matab kogu ümbruse endasse - kuni viimaks saabub pimedus ja on aeg laagrisse tagasi suunduda.
Väike-Pakrit ja Suur-Pakrit ühendavad pikk kivimuul ning nõukogude sõjaväe ehitatud tankisild. Praeguseks on sild osaliselt lagunenud, mistõttu saarelt saarele pääs on kujunenud parajalt ekstreemseks katsumuseks. Kel vähegi ettevaatlikkust ja ronimisjulgust, saab aga ilma probleemideta silla katkisemadki osad läbitud.
Kui Väike-Pakri on algupärasemana säilinud, siis Suur-Pakril võib igal sammul kohata okupatsioonivägede laastamistööd. Kogu poolsajandi olid saared pommilennukitele õppepolügooniks. Pakri saari kasutasid sihtmärgina koguni kaugpommitajad Vladivostokist. Pommitamiste peamine eesmärk oli harjutada Läänemere-riikide ründamist.
Linnalegendid räägivad, et Paldiski koolilapsed nägid alailma, kuidas lennukid taevast alla tuhisesid, oma pommikoorma saartele heitsid ning siis tulesammaste ja sähvatuste saatel taas kõrgusesse tõusid. Vahel mõni lennuk aga enam üles ei tõusnud ning peagi küsitlesid kohalikud nahkmantlites onud lapsi, et teada saada lennukite täpsem kukkumiskoht.
Pommitamised Suur-Pakril olnud koguni sedavõrd intensiivsed ja ohtlikud, et likvideeriti Väike-Pakril asunud tulejuhtimistorn, et sealt pommitamisi juhendanud sõdurid oma elu ei kaotaks. Nii mõnigi väsinud või tüdinenud lendur põrutas aga pommikoorma sihilikult hoopis naabersaarele või merre, mistõttu võisid viga saada ka süütud kõrvalseisjad.
Militaarkola leiab Suur-Pakril kõikjalt. Enamiku mürsulehtrite põhjas vedelevad kägardunud ja plahvatustes rebenenud mürsujäänused, taasiseseisvumise algul saari puhastanud mineerijad on kogunud saare põhjatipu lähedale suisa vanametallilao mürskudest, rakettidest ning märklaudadeks olnud sõjamasinatest.
Ka saare lähedal meres võib näha laevavrakke, mida lennukid pommitamisel sihtmärgina kasutasid. Lisaks nõukogude perioodil rajatud sõjaväelistele ehitistele võib saarel uidates näha tsaariaegseid kaitserajatisi, mis pärinevad Esimese maailmasõja eelsest perioodist.
Saare loodus on kohati pommitamistest laastatud, teisal on vanad külakohad võssa kasvanud ja kunagised külateed kibuvitsatihnikute tõttu läbipääsmatud. Samas on pommitamistest tekkinud tulekahjud ning kasutatud keemiarelvad muutnud suured maa-alad viljatuks või lainetab seal vaid madal heinamaa.
Suur-Pakri lõunaosas asunud rootsi külad on hüljatud ning varemeis. Samamoodi on ajaloohammas hakanud ka lõunatipul asuvale kirikule, millest on püsti vaid torn ja müürid. Siiski võib märgata värskemat inimkäte tööd - kiriku ümbrus on võsast puhastatud ja surnuaed hooldatud. Ka külateid on pealetungivast võsast vabastatud, mõnel pool on püsti pandud isegi üksikud turismiviidad.
Pakri saartega põhjalikumalt tutvumiseks kulub kaks päeva. Saartele minnes on kindlasti soovitav hankida korralik kaart või, veel parem, paluda saatjaks saari hästi tundev inimene.
Kiirtempoga Suur-Pakri peamisi vaatamisväärsusi külastades on ajakulu kaheksa tundi ning läbitud maa võib ulatuda 30 kilomeetrini. Väike-Pakril kulub 2-3 tundi vähem ning vahemaad on lühemad.
Hetkel kuum