Kuidas palk, nõnda töö?

Palgakasv on vastuoluline teema. Töötajad, kes palka juurde saavad, on rõõmsad, vähemalt paariks kuuks. Siis aga tahaks juba jälle juurde saada. Uue numbriga on lihtne harjuda. Tööandjad muutuvad aga aina murelikumaks ja murelikumaks. Kasumid kukuvad ja konkurentsivõime väheneb.

Eestis oli viimane kiire palgatõusulaine enne börsikriisi 1997. Börsikriis pani mõtlema eelkõige sellele, et palgakulu on ettevõtte üks peamisi kululiike ja kui palgakulud kontrolli alt väljuvad, on neid normaalsetesse raamidesse (suhtes ettevõtte tulemustesse ja tootlikkusse) pea võimatu suruda.

Palk on isiklik teema. See on üks peamisi inimese väärtust väljendav arvuline näitaja. Piltlikult öeldes oleme kõik tööjõuturul nagu aktsiad börsil: üks aktsia maksab rohkem kui teine. Peamiselt seepärast, et ühelt oodatakse suuremat tulemust kui teiselt.

Üldsuses tekitab alati furoori, kui avalikustatakse suurte ettevõtete juhtide palku. Keskmist palka saavale inimesele tundub 100 000 krooni kuus ikka väga-väga palju. Ongi. Aga küsimus on, kummalt poolt vaadata. Osa inimesi saab palka selle eest, mida oma kätega teevad (töölised). Osa selle eest, kes nad on (suure vastutusega ametikohad). Omanikul on aga vastutuse eest vaja maksta - riskide maandamiseks. Rumalad otsused toovad kordades suurema kahju.

Töö eest palga maksmisel on peamine eesmärk väiksed kulud. Tootmisettevõttes võib 15protsendiline palgatõus tähendada juba kahjumit - töölisi on palju, palgakulude absoluutmaht ulatub isegi Eestis kümnetesse miljonitesse kroonidesse.

USA firmad peavad suutma lähiajal palgakulusid vähendada vähemalt 30%, et Hiina firmadega võistelda. Aga ka hiinlased on hädas: India suudab pakkuda neist märkimisväärselt odavamat tööjõudu. Hiinas on palgakasv kiiremgi kui Eestis ning töö eest palga saajate armee elab üha paremini.

Kõige raskem on konkureerida valdkondades, kus kasumiteenimise allikaks on madalad tööjõukulud. Samas ei tähenda see, et Euroopas (või ka USAs) pole võimalik kasumlikult toota. On küll. Euroopa tee on lihtsalt inimeste tootmine. Töö, mille Ida-Euroopas teevad inimesed, on nt Saksamaal masinate pärusmaa. Sama töö teeb Saksamaal ära kümme korda vähem inimesi kui Eestis.

Arenenud Lääneriikides on inimeste tööjõudu vaja peamiselt teeninduses. Juuksuris käivad inimesed ikka Londonis ja Tallinnas, selleks on Hiinasse või Indiasse liiga pikk maa. Restorani ja kauplusega on sama lugu. Seetõttu on teenuste sektoris töötavatel inimestel oodata tuntavat palgatõusu, mis tuleb hinnatõusu arvel.

Kiire palgakasvu vastu poleks ka tööandjail midagi, kui seetõttu kasumlikkus ei väheneks. Palgakasvu paratamatu kompenseerija on sama sammuga hinnatõus ning inflatsioon (mis jälle palgatõusu lahjendab ja suurendab uue palgatõusu ootust). Mõnes ärivaldkonnas tähendab hinnatõus turuosa kaotust - palgakasvu polegi võimalik millegi arvel kompenseerida. Surnud ring.

Kiire majanduskasv, olgugi laenuraha abil, toob välja aga veel ühe väga terava probleemi - nõudlus hakkab ületama pakkumist - osas valdkondades lakkab konkurentsi turgu tasakaalustav mõju toimimast. Nt praegu ehituses. Reegel pole mitte "kuidas töö, nõnda palk", vaid vastupidi - "kuidas palk, nõnda töö" - kui üldse! Veidi selline nõukaaegse defitsiidimajanduse tunne, kas pole?

Firmadel, eriti tootmisettevõtteil tuleb lihtsalt majanduskeskkonna seisuga kohaneda. Turgu pole mõtet võtta iga hinnaga. Hea ettevõte pole mitte see, kes suudab püsivalt hiilata, vaid see, kes suudab lõpuks ellu jääda. Parim näide on siin ehk Nokia, mis taheti 1990ndate alguses väikese raha eest Ericssonile maha müüa, kuid kes põlgas Nokia kui kehvakese ära. Ajad muutuvad.

Sama lugu on tööjõuturul. Praegu on Eestis ametilt ehitajaid tõenäoliselt viimase iseseisvusaja rekord. Kõik on ehitajad! Selline olukord on ohtlik - isegi kümneprotsendiline nõudluse vähenemine jätab töötuks sadu, võib-olla tuhandeid inimesi.

N-ö Soome tööle minek pole võimalik kõigile, paraku väheneb nõudlus aeg-ajalt Lääneski. Kestev masendusmeelolu maailma börsidel rõõmustamiseks põhjust ei anna. Palgad kasvavad ainult niikaua, kuni see on majanduslikult otstarbekas.

Tooksin välja veel ühe olulise suuna - Ida-Euroopa majanduste konkurentsivõime võrreldes Lääne-Euroopaga hakkab palkade kasvades pidevalt vähenema. Palkade kasv suurendab ettevõtete kulusid ja vähendab kasumeid (ja investeerimisvõimalusi). Lääne-Euroopas aga palgakulud vähenevad ja kasumid suurenevad - "Poola torumees" viib palgakulusid alla, niisamuti masinad.

Pikemas perspektiivis makstakse ka Eestis palka ainult hea töö eest - õunte pealt vaatamise pidu ehk kui saan ikka hästi palju pappi, siis teen üldse midagi - lõpeb kindlasti ära. Me oleme tublid küll, aga praeguse tempoga kasvades peaksime peagi oleme ees nii sakslastest, prantslastest, itaallastest kui ka hispaanlastest. Nii lihtne see kääbusmajanduse jaoks siiski pole ja ajalugu maksab ka midagi. Kahjuks palju.

Autor: Riho Niils