Narva-Jõesuu puitarhitektuuri hääbuv ilu

Tänapäeval võib see kõlada üllatavalt, aga kunagi asuski hulk Peterburi kõrgseltskonna silmis kõige populaarsemaid kuurorte Eestis, märgib kunstiajaloolane Ants Hein.

1870ndatel tõusid esile põhjaranniku suvituskohad, eeskätt Narva-Jõesuu oma seitsme kilomeetri pikkuse liivaranna, kauni männimetsa ja puhta mereõhuga.

Esimesed kirjalikud andmed Narva jõe suudmes asuva kaluriküla kohta pärinevad aastast 1503. Legendi järgi ristisid 1684. aastal merehätta jäänud saksa kaupmehed paikkonna Hungerburgiks (Näljalinnaks), sest seal ei leidunud ivagi hamba alla pistmiseks.

1873. aastal tegi Narva linnapea Adolf Theodor Hahn ettepaneku Hungerburgist heakorrastatud kuurort kujundada. Muide, tema ja Aleksandr Novitski koostatud Narva-Jõesuu planeering pärineb kuurordi rajamisele, eriti 1886. aasta suurtulekahjule, järgnenud aastaist, kui ehitati rohkesti puitpitskaunistustega suvilaid ja pansione.

Kuurordi algusaegade ilusaima ehitisena nimetatakse otse mere kaldale 1874. aastal valminud Hahni maja - Capriccio villat. Selle valgete sammaste ja portikustega hoone kohta öeldi hiljem, et see on kui teine Oru loss.

1882. aastal valmis Adolf Theodor Hahni projekti järgi ehitatud kuursaal - noobel idamaahõnguline, rohkete sammaskäikude ja pitsiliste rõdudega ehitud hoone oli omaette vaatamisväärsus, veel uhkemaks kujunes aga 1912. aastal Peterburi arhitekti Marian Lalewiczi projekti järgi valminud uus kuursaal. Viimane meenutas oma välimuselt veidi mõnd Katariina-aegset lossi ja soojadel suveõhtutel täitus nii maja kui ka selle esine terrass supelsakstega, seal mängisid orkestrid, kõneleb Hein.

1912. aastaks oli Narva-Jõesuusse kerkinud rohkem kui 800 suvemaja, millest nüüd on alles vaid mõnikümmend. Toonaste puitvillade seast kerkisid esile avarate verandadega puitpitsiga kaunistatud Aia tänava ümbruse suvilad.

Tollasest ilust annab küllaltki hea ülevaate Narva-Jõesuu koduloomuuseumi näitus. Vanu postkaarte ja fotosid vaadates võibki endisaegsete tislermeistrite sae ja kirvega loodud mustreid imetlema jääda.

Kunstiteadlase Epi Tohvri hinnangul on arhitektuuriajalooliselt üheks intrigeerivamaks näiteks Aia 15 säilinud nn mauri stiilis villa, mille lasi 1880ndail ehitada Robert Kolbe.

"Tema muidu küllalt lihtsate arhitektuursete mahtudega villa on kaunistatud rikkaliku puitpitsdekooriga," räägib Tohvri. Selle mustrid on imetlusväärselt sarnased Hispaanias Granadas asuva Alhambra kindlustatud paleedekompleksi kuuluva Lõvide õue sammasportikuse omadele: geomeetriline tähemotiiv, väänduv taimornament ehk arabesk, kolmnurksiirusega hoburauakaared jm. Ülemise korruse sambakapiteelid ja -võrud jäljendavad Lõvide õue ja alumise korruse sambakapiteelid Mürtide õue sammastikku, kommenteerib Tohvri.

Kolbe villa katuse ja vahekarniiside tegemisel on imiteeritud islami kunstile omast muquarnas-tehnikat, mille eesmärgiks on tekitada eredas päevavalguses teravaid varjukontraste, selgitab kunstiajaloolane.

Praegu tukub lagunev Kolbe villa restaureerijaid oodates räämas ja võssakasvanud aia vaikuses. Kunagisest kaunilt kujundatud ümbrusest pole midagi alles ja nukker on vaadata hääbuva puitarhitektuuri ilu.

"Narva-Jõesuu puitvillade põhiplaaniks kujunes igas küljes paiknevate lahtiste rõdudega paviljonilaadne lahendus, mis muudab fassaadid liigendatuks ja väljendusrikkaks," kirjeldab Epi Tohvri. Seda tüüpi villasid esindavad neoklassitsistliku sammasportikusega Aia tänav 29 ja Karjala-Vene stiilis Pantelejevi villa Aia tänav 47.

Viimane on juba mitu kuud müügis. Tulevane omanik peab maja restaureerimisse investeerima miljoneid, aga niisuguseid puitpitse ja ornamente peab järeltulevate põlvede jaoks säilitama, sest väga palju Narva-Jõesuu hiilgavast kuurordiarhitektuurist hävis Teises maailmasõjas ja palju läks nõukogude ajal hoolimatute peremeeste käes tuleroaks.

Need üksikud imelised puitpitsidekooriga villad kannavad tänasesse päeva endiste aegade sära, mil Narva-Jõesuu oli hiilgav kuurort, supelsakste paradiis. Aga ta võib selleks taas kujuneda.

Fotod: Meeli Küttim

Autor: Tiina Kolk