Buzz festivalil kitsas ei olnud

Suve mõnusaim sumin Buzz toimus juuni lõpus Tartus, sumisejate enamik jäi mingil põhjusel tulemata.

28. juunil olin Tartus juba varakult, et see asula üle vaadata ja veenduda, et jutud linna välja suremisest suvel tõele vastavad.

Ei vastanud. Kogu kesklinn sagis ringi, inimesed viiplesid üle Raekoja platsi ning butiikides olid järjekorrad. Kõikjal seintel torkasid silma Plink-Plonk festivali plakatid, Buzzi omad siiski mitte.

Massiüritustel unistan alati, et rahvast oleks vähe, nii et saaksin endale meeldivate bändidega kuidagi intiimselt kahekesi olla, et nad esineks justkui ainult minule. Ma tean, et see on reeglina võimatu ja kui nii lähebki, on korraldajatel rasked ajad. Olen siiski hetkenautija ning minu jaoks algas Tartu laululaval kella viie paiku üle pika aja parim festival.

Esinejateks oli eesti pop-rock'i koorekiht - Koer, Chalice, Kosmikud, A-Rühm, Blind, Kala, Slide-Fifty, väliskülalisteks olid noored rokkarid Rootsist nime all Drowning Me.

Nagu nimekirjast näha, ei olnud korraldajad ennast bändivalikul tagasi hoidnud ega hinnaalandust teinud, ma ei suudaks ühtegi nimetatud bändi teiste seast soojendajana välja tuua, kõik on ikka tegijad. Kõrgel tasemel olid muuseas ka lava, toitlustus, võimendus, toimumispaik ja isegi ilm.

Seega tundus veider, et inimesed kohale ei tulnud. Kui uurisin oma tuttavatelt pärast kontserti, miks nad seal ei käinud, väitsid paljud, et ei teadnud toimuvast midagi.

Ilmselt on noore publikuga kommunikeerumine suvisel ajal suur väljakutse, igal juhul tundub telereklaam praegusel ajal kehvemini töötavat kui näiteks pisikleebised šašlõkipakkidel või plakatid Pirogovis.

Nii juhtuski, et kolme esimese ansambli ajal hüppas lava ees vaid üks energiline väike laps.

Ei aidanud ei Koera ropendamine ega Chalice'i eriti esteetiline esinemismaneer. Ühe loo ajal lubas viimane isegi, et nüüd on tegemist loo seni kõige kaunima ettekandega tema poolt.

Mina istusin aga pingil esireas ja nautisin kogu kontserti igas nüansis. Isegi päike oli minu poolt ja paistis silma hoopis esinejatele, kelle auks peab ütlema, et hoolimata pea olematust publikust ei esinenud ükski neist grammigi võrra kehvemini kui muidu.

Esimene kollektiiv, kes suutis inimesed päris lava äärde meelitada oli A-Rühm, kes pälvis sellega ilmselt lava taga varemesinenud kolleegide lugupidamise.

Rootsi pundi esinemise ajal oli lavaesisel veelgi rohkem hüppavaid muusikahuvilisi, ehkki ma arvan, et pigem ootasid nad seal Slide-Fifty't. Tartu armastab oma sangareid, ehkki ega ka rootslastel vähimatki viga polnud.

Igatahes oli vahva festival, tsiteeriksin siin internetikommentaari varjunime all antfraxx: "Miks sinna läksin? Tahtsin, kurat võtaks ja ma ei virise, tore oli! Loodan, et ka ülejäänud ligi kahesajal," ning ka Blindi trummari meenutust: "Võin öelda et kõik, mis bändide vastuvõttu puutus, oli küll ok, saun ja võileivad, keelekasteks vett ning õlut." Loodame, et see ei olnud mul viimane kord Buzzist kirjutada.