Prillid eelmisest sajandist viska prügikasti

Millised prillid kaitsevad ja kui palju tuleks turvatunde eest maksta, testis Äripäev TTÜ füüsikalaboris, proovides 19 paari päikeseprille spektromeetriga. Mõõteriistu käsitses TTÜ füüsikainstituudi direktori abi Lembit Kurik.

Testi valikusse võtsime kaks paari kõrgemast hinnaklassist prille - Ray-Banid ja Jaguarid. Samuti oli kaks paari keskmisse hinnaklassi kuuluvaid Polaroidi toodetud prille ning kaks paari spordiprille ning ühed 4. kategooria klaasidega mägiprillid.

Lisaks proovisime Selverist ostetud 200krooniseid prille, ligi 1000krooniseid vanemaid Polaroide ja alla 200 krooni maksvaid tundmatut päritolu klaase ning kümme paari sahtlipõhjadest kokku kogutud eelmise sajandi viimastest kümnenditest pärit prille.

Testimiseks lasime läbi prillide korraga ultraviolettkiirgust ja tavalist valgust ning spektromeetri abiga jälgisime, millise valguse klaasid kinni pidasid.

Esimene üllatus oli, kui proovisime ära kõik prillid, mille päritolu me teadsime, ning saime teada, et kõik nad pidasid korralikult kinni kogu silmadele kahjuliku ultraviolett- ehk UV-kiirguse. Spektraalanalüüsi graafik oli kõigil peaaegu sama. Lembit Kuriku sõnul oli tulemus ootuspärane. "Tänapäeval toodetakse ikkagi kõike standardite järgi ja kui klaasidel vähegi kontrollitav nimi peal on, siis ei tohiks UV-kiirgusega probleeme olla," rääkis ta selgituseks.

Olukord aga oli hoopis teistsugune, kui proovisime mõõteseadmega vanemaid ja teadmata päritoluga prille. Ultraviolettkiirgust tuli läbi kõigil paaridel, küll erinevatel lainepikkustel, kuid alati silmale kahjulikul määral. Seega ei tasu kanda näiteks vanaisa Lada istme alt leitud prille, kuigi nad võivad olla nostalgilise väärtuse või huvitava väljanägemisega.

Testiks valmistuda aidanud optometristi Evelyn Valdre sõnul on parem olla ilma prillideta, kui kanda kaheldava kvaliteediga silmakaitseid. "Kui panna ette UV-kiirgust läbi laskvad päikeseprillid, siis on silma pupillid rohkem avatud, kui nad seda muidu päikese käes oleks, ning kahjulikku kiirgust võib tulla silma rohkem kui ilma prillideta," selgitas ta probleemi tagamaid.

Valdre sõnul valmistatakse päikseprille väga erinevaks otstarbeks ning näiteks alpinismiks mõeldud prillid ei sobi reeglina autoga sõitmiseks. "Autojuhtidele ei soovitata üle 3. kategooria tumedusastmega päikeseprille," rääkis ta.

"Polaroidpäikeseprillidel on väga erilaadsed, erinevatest kihtidest koosnevad klaasid, mida soovitatakse autojuhtidele ja kalameestele ning purjetajatele, kuna need neelavad polariseeritud valguse, mis tuleb peegeldavatelt pindadelt, nagu veelt, asfaldilt või auto esiklaasilt," kirjeldas Valdre üht huvitavat klaasitüüpi ja selle sihtgruppi.

"Väga kasulikud on ka prillid, kus filtreeritakse ära sinise valguse lainepikkus, mida tavaliselt saavutatakse kollase klaasiga. See parandab kontrastsust ja inimene näeb teatud tingimustes paremini. Selliseid prille kasutatakse näiteks autoga hämaras sõites ja udusema ilmaga," rääkis Valdre veel ühest klaasitüübist.