Süstamatk eeldab tõsist eeltööd

Enn Heinsoo 07. juuli 2006, 00:00

Esmase kogemuse sain juuli keskel Norra põhjaosas asuvasse Lofootidesse mineva matkagrupi harjutustel. Seltskonna koosseis oli kirju - kogenud, mitukümmend aastat matkamisega tegelenud meestest-naistest kuni nende järelkasvuni välja.

Tiir ümber Väike-Pakri algas Pedase nina juurest ja lõppes samas ning harjutusmatka eesmärk oli proovida nn eskimo pööret. Manöövrit, mis on mõeldud uperkuuti läinud süsta õigesse asendisse saamiseks sõidukist väljumata, läheb matkajuhi ja Sampo Panga IT-haldusosakonna juhataja Guido Leiburi sõnul harva tarvis. "Kõigeks tuleb valmis olla, merel ei ole ümbermineku korral muud võimalust sõitu jätkata, kui end aeruga püsti lükata. Süsta ronida on lainetes peaaegu võimatu," rääkis ta.

Lofootides ootava marsruudi pikkuseks on plaanitud 180 kilomeetrit ja teel ollakse eeldatavasti kaheksa päeva. "Väga palju sõltub muidugi ka ilmast, kui lained, tuul ja vihm märkimisväärsed on, siis võib minna ka üheksa või enam päeva," lisas ta.

Koos fotograafiga varustust süsta pakkides oli meil juba kahe päeva asjade mahutamisega natuke pusimist. "See on väike ots, mis me siin Pakril teeme. Kui ikka matk on, siis peab kõik võimalikult hästi pakitud olema, sest kaasa on vaja võtta kogu teekonna toit, riided ja varustus. Lõpptulemusena tuleb süstas istuda nii, et jalad on varustuse vahel ja rohkem ruumi nagu ei olekski," õpetas Leibur.

See tõde mõtteis mõlkumas, istusime Pedase nina juures esimest korda pikka ja saledasse veesõidukisse. Vett pidav seelik peal ning sõudevahend kindlalt käes, tõmbasime ennast fotograafiga vaikselt kaldast eemale.

Olles ise merevõõras maarott, üllatusin, kui vabastav kogemus oli kuivast maast paari kilomeetri kaugusel lainetel loksuda. Kuigi Suur-Pakrile minek oli üpris kurnav, puhkas meel mitmetunnise sõudmisega välja ning oli uuest ja ilusast kogemusest värske.

Süst saare loodenurgas pärast paaritunnist sõudmist kaldale tõmmatud, ühinesime meist natuke varem kohale jõudnud kogenud matkalistega, kel olid juba priimused läidetud ja supp pottides keemas. Seltskonnas jäi silma väga muheda ja kogenud olemisega mees, kes istus kividel ja tõsise näoga midagi nokitses.

Üllatusin, kui nägin, et mehe kätes oli valmimas puust lusikas. "Kuule, ma võin sulle kas või neli lusikat anda," kostis kõrvalt Andres Bauvald, kes on tööelus Microlinki süsteemiadministraator, kuid näputööga hõivatud Peeter Saabas vastas vaid midagi pomisedes ja jätkas asjalikul ilmel oma tööd. Kiiduväärt suhtumine, mida raske leida - teha asju keerulisemalt, kogemuse ja vaeva enda pärast.

Söök söödud ja soe tee joodud, hakati Leiburi üleskutse peale kalipsosid süstadest välja tooma. Sel hetkel jõudis mulle kohale, et olin ka lubanud külmas vees süstaga, pea alaspidi, sulistada. Enne matka tundus see hea mõte olevat, kuid vaadates süsta, merd, kalipsot ja aeru, tuli väike kahtlus, kas idee ka päriselt nii hea on.

Enne esimest tiiru istus Leibur ühte kaldaäärsesse süsta ja kõik kogunesid kuulama õpetussõnu. Teooria tundus lihtne. "Tuleb kallutada nii, et süst läheb ümber, jalad tuleb suruda vastu süsta seinu, aer tuleb haarata ühest otsast ja hoida vee pinnal sealpool, kust keha sisse läheb," õpetas Leibur ja näitas liigutust ette.

Esimeste katsete ajal sõitsime fotograafiga süstas ümber harjutuskoha, mis oli kaldast natuke maad eemal rinnuni vees. Nähes, kuidas mõnel manööver väga kergelt välja tuli ning kuidas mõni tulist vaeva nägi ja pinnale tulles ninast vett purskas, oli süstas loksudes raske aduda, mis tunne see tegelikult on.

Nii saigi ka mulle kaldal kalipso selga ja astusin merre. Kui olime rinnuni vees, asus kõigepealt harjutama Guido Leibur. Jälgisin hoolsalt, kuidas ta ennast iga kord üha rohkem küljele kallutas ja viimaks süsta ümber keeras.

Kui Leibur oli harjutamisega ühel pool, jõudis kätte minu kord. Süsta vee peal sisenemine ei olnud tõesti kerge. Hüppasin süstale tagumise panipaiga kohal ja keha madalal hoides heitsin jalad august läbi, libistasin ennast kõigest väest tasakaalu hoides kõhuli paika ning keerasin isteasendisse. Endale üllatuseks ei läinudki ma ümber, kuigi ootasin, et käin kas, pea ees, üle süsta vette või kõigun, selg ees, tagasi lainetesse.

Seelik süstaga ühendatud, aer käes ning julgustussõnad kuuldud, hakkasin ennast kord-korralt üha rohkem vette keerama, nagu õpetatud. Kui olin viimaks, pea alaspidi, tulid meelde sõnad, et vee all tuleb rahu säilitada. Nii hoidsin ennast mõnda aega vee all ja siis tõmbasin süsta edukalt ja rahulikult otseks tagasi. Õppisin seal keereldes üht - rahu, ainult rahu.

Läbi lainete tagasi kalda poole sumades rääkis Leibur, et tegelikult on vähe kindlaid nippe, mida harjutada. "Üks vajalik asi on, jah, eskimo pööre, kuid ülejäänud treening on rohkem vastupidavus ja sõudmistehnika, neid läheb sellise matka jaoks kindlasti vaja," kirjeldas ta ettevalmistust.

Pärast veest välja jõudmist, õhtusööki ja jalutuskäiku Pakri pankrannikul istusin tõsiste matkaliste seltsis lõkke ääres ja kuulasin isuga nende pajatusi mineviku rännakutest. Lood süstaga üksi Alaska rannikul sõitmisest ja plahvatava vulkaani eest pääsemisest jätsid mind unistades vaheldumisi lõket ning merd vaatama.

Pea kõigil neist oli kogemusi jagada mitme raamatu jagu. Inspireeris tõsiasi, et enamik matkalistest oli täiesti tavalistel ametipostidel. IT-projektijuht, süsteemiadministraator, IT-spetsialist - pealtnäha tavalised inimesed, kuid linnainimese kesta all peitusid tulest ja veest läbi käinud üliinimesed.

Merekohina saadetud kosutava uinaku järel maitses hommikusöök eriti hästi, kuid peagi pakiti taas asjad ning asusime tagasiteele. Seekord valisin õige asendi ja sõudmine läkski palju libedamalt.

Peatusime paar korda Väike-Pakril, seejärel võtsime sihi Pedase ninale ja Leiburi kursiparanduste saatel, mis üle raadiosaatja minuni jõudsid, sõudsime kalda poole.

Seltskond puhastas süstad, paigutas need autode katustele ning läksime igaüks oma teed. Kui lõpuks kodus aeglaste liigutustega asjad kotist välja ja omadele kohtadele paigutasin, ei suutnud ma enam eriti millestki mõelda. Kell oli kuus õhtul, kui ma väsimusest suikusin, magusa valuga kehas ja haruldase rahuga meeles.

Äripäev http://www.aripaev.ee/img/id-aripaev.svg
25. November 2011, 09:40
Otsi:

Ava täpsem otsing