Tamsar käib kalal looduse pärast

Enn Heinsoo 07. juuli 2006, 00:00

Forellipüüki nõustus ajakirjanikule õpetama Balti Juhtimiskonverents OÜ tegevjuht Toomas Tamsar. Kuna ilmselt pole ise kalapüüdmist kogemata võimalik aru saada, mis ajab meest varahommikul jõe äärde, võtsime suvehakul ette käigu rohelusse.

"Eks ma kevade poole käin ikka enamikul nädalavahetustel ära," rääkis Toomas teel jõe äärde. "Kui nädalalõpp hakkab liginema, tekib mingi ebamäärane tunne, et tahaks metsa, ja talvel ootan kevadet, mis on ikka kõige vahvam püügiaeg, kevadine mets ju seda linnulaulu ning ilu täis, ka kala võtab siis hästi," lisas ta muheda muigega.

Toomas on kala püüdnud juba kaheksa-üheksa aastat. "Alguses püüdsin põhiliselt ikka haugi või ahvenat. Forellipüük algas nii, et läksin koos ühe sõbraga orienteerumisneljapäevakutele koos ja tema ütles, et mis ma seda haugi püüan, forellipüüdmine palju lahedam. Ja tõtt ta rääkis. Sellest korrast alates püüan ma muid kalu väga harva, noh, Saaremaal tuleb muud kala püüda, seal ei ole lihtsalt forellijõgesid," rääkis Tamsar oma eelistustest.

Autoga pealinnast ida poole sõites selgitas Toomas, kus ja kunas forelli püütakse. "Tal on hea kuulmine ja nägemine, kalda ääres tuleb olla üpris vargsi, juttu ajada ega madistada ei saa ning minna tuleb ikka vara hommikul või siis õhtul. Lauspäikese käes ta ennast näole anda ei taha," rääkis ta.

Aknast välja vaadates säras päike ja aeg oli mõned tunnid pärast keskpäeva, kuid Toomas selle pärast muretsevat ei näinud. Õhtu oli kätte jõudmas ja varsti oli oodata tingimuste soodsamaks muutumist. "Noh, seal paistavad pilved ka taamal, oleks hea, kui püügikohas päike ei paistaks, aga eks näeme," lisas ta.

Esimese püüdmiskohana võtsime ette Kirde-Eestis asuva Pada jõe. Tamsar viskas tee äärest kohe paar korda lanti sisse ja tõmbas varjulisest jõesopist välja kaks alamõõdulist forelli, mis ta siiski vette tagasi lasi. "On kordi, kus ei saa mitte kui midagi, ning on kordi, kus hakkad lihtsalt kalu sisse tagasi laskma," rääkis ta.

Sõitsime natuke maad edasi ja, auto tee äärde pargitud, näitas Toomas, kuidas spinninguga ümber käia, kuhu lanti visata, kus forell varjuda võib. Pärast seda läksid meie teed lahku ja hakkasime mööda kallast minema, üks üles- ja teine allavoolu.

Hiilisin ja otsisin õigeid kohti ligi kaks tundi, kuni kuulsin tee äärest autosignaali, mille peale tagasi teeveerde jalutasin. "Noh, kuidas läks?" küsis Toomas. Olin sunnitud vastama, et kaotasin kaks lanti ja oli tunne, nagu korraks oleks kala otsas olnud, kuid kätte ei saanud ma midagi. Tamsar oli sama aja jooksul aga hoidnud käes kolme alamõõdulist kala. "Vett on vähe," tõdesime.

Küsisin Tamsare käest ühe levinud mitte-kalalkäijate müüdi põhjal, kas saagi saamine ka oluline on. "Seda "ei või jah" vastusega lahendada ei saa, see oleks nagu Karlssonis oli, küsida: "Vasta, ei või jah: kas sa oled hommikuse konjakijoomise maha jätnud?" Kui sa ikka kalale lähed, siis tahaks kala saada küll, samas on see aeg siiski möödas, kus teda oli ilmtingimata vaja soolata ja süüa. Kuid sel hetkel, kui suur kala sul lanti rabab, käib kehast läbi mõnus adrenaliinilaine. Tera tõtt on ses väites ikkagi, kalale lähen ma ka selleks, et looduse keskel iseendaga olla," rääkis Tamsar.

Edasi liikusime Kunda jõe äärde, kus trehvasime kahte kalameest, kes olid jõeäärt juba seitse kilomeetrit kamminud ning polnud suurt midagi saanud. Juba lootust kaotanuna astusin Toomase järel jõe kaldale.

Liikusime mööda sama kallast ülesvoolu, kuid tihti üksteist ei silmanud. Kordamööda möödusime teineteisest ja üritasime mitte samast kohast püüda. "Teise järelt püüdmine on halb mõte. Kui forell ettevaatlikuks muutub, pole teisel kalamehel seal tund-paar palju teha," selgitas Tamsar.

Pärast mõningast kammimist otsisin kaaskalamehe jõe äärest üles ning tabasin põneva hetke. Toomas seisis kitsama koha kaldal, kus oli sügav vool ja parasjagu soppe ning räbu kallaste ääres. Ta andis mulle märku vaikselt olla ja hiilis kaldal nagu eriväelane. Ja siis hüppas jõe keskel suur kala. Tundsin kuidas seest käis kuum jutt läbi ja midagi ürgset ärkas korraks sees.

Kümmekond ärevat minutit lanti loobitud, liikusime edasi. "Vot see jäi nüüd küll sisse kripeldama," kostis Tamsar vaid. Niitude kohale kerkis udu ja ka jõed oleks justkui keenud - aurusambad tõusid läbi puuokste üles kallastele. Tõdesin taas, et loodusesse minekuks ei ole vaja lisapõhjuseid, kesksuve ööd kodumaa niitudel on piisavalt hea argument. Kalapüüdmine oli siiski mõnus lisaväärtus ja vabandus öösel kodust ära olemiseks.

ļæ½ripļæ½ev http://www.aripaev.ee/img/id-aripaev.svg
25. November 2011, 09:40
Otsi:

Ava täpsem otsing