Korvpallurist jäätmekäitlejaks

Kell on veidi enne kahtteist.On päikesepaisteline reedene päev. Ma istun autosse, kus on palav nagu saunas, et kiirelt kontorisse sõita. Õhus on uudise hõngu. Mõned tunnid hiljem heliseb telefon ning toru teises otsas on Heino Enden, 1982. aastal korvpalli maailmameistriks tulnud, kolm aastat A. Le Coqi ning veel kauem Eesti koondise treenerina tegutsenud mees.

Kuigi paar päeva tagasi ei tahtnud keegi Leedu-Hollandi päritolu omanike ostetud prügifirmast rääkida, on põhjus, miks endine tippkorvpallur helistab, tegelikult lihtne - mees on teinud oma karjääris järsu muutuse ning alates reedest tegutseb jäätmekäitlusfirma Vaania juhina.

Endeniga on hea suhelda ning kärmelt liigume teietamiselt sina peale. "Mängus oli selline vahendusfirma nagu United Partners, kel oli leedukatega pikaajaline suhe. Firmas oli jällegi tuttav, kes meid kokku viis," räägib Enden algatuseks, kuidas ta uuele kohale sai.

Varemgi äriga tegelenud ning praegu äriregistri järgi ühe ettevõtte omanik ning teise kaasomanik märgib, et prügifirma on tema jaoks väljakutse. "Ala, kus ma varem pole tegutsenud," lisab ta.

Endeni sõnul tahetakse koos leedukatega Vaaniast innovatiivsete lahendustega jäätmekäitleja teha. "Kvaliteet ning uuendusmeelsus saavad VSA (AS Vaania muutub varsti VSA Eestiks) ja minu märksõnadeks," teatab mees.

"Omanikud näevad siin suurt perspektiivi," märgib Enden ning lisab, et on siiani prügifirma teisel pool olnud ehk ise prügi tekitanud.

Samas sõnab korvpalliajast pärit heade suhetega mees, et raha pärast ta Vaaniat ei valinud. "Raha on alati tähtis, aga pole esmajärguline. Mulle oleks võib-olla rohkem makstud välismaal treenerina töötades," leiab aasta tagasi treeneriameti maha pannud Enden.

Samas pole Enden spordiga lõpparvet teinud ning korvpalli, tennist ning ujumist harrastab pool aastat ka Eesti Päevalehe sporditoimetuse juhina töötanud mees siiani. "Ei olegi tegelikult eriline korvpallifänn, mängin hea meelega vutti ka," tunnistab ta.

Äriregistri andmetel sai Leedus registreeritud, kuid põhiosas hollandlastele kuuluv VSA Holding Vaania omanikuks selle aasta aprillis. Seni kuulus firma kolmele eestlasele - Mart Kondile, Andres Sullakatkole ning Sirje Allikule.

Hiljem ütleb Enden, et omanikuvahetus oli ikkagi jaanuaris.

"Eks tegelikult on nii, et meil olid lahkhelid omanike seas. Olid erinevad nägemused ettevõtte tulevikust," märgib kõige rohkem Vaania aktsiaid omanud Mart Kont müügi põhjuseks. Mis hinna eest leedukad firma ostsid ning kui rikkaks Kont sai, mees öelda ei taha. See ei oleks ilus, kui ütleksin hinna. See ei olnud väike, see oli normaalse ettevõtte hind," kinnitab mees, kes järgmised kaks aastat müügilepingu järgi jäätmekäitluses töötada ei tohi.

1995. aastast arendatud firma leidsid leedukad konsultatsioonifirma kaudu, kellega Eestis asju aeti. "Nemad tegid ise pakkumise," sõnab Kont, kuid lisab, et ega esimese pakkumisega kohe nõustutud.

Praeguseks on leedukad konkurent Cleanawaylt üle ostnud paar töötajat, kellel on häid kontakte edasiseks äritegemiseks.

"Mina ütleks nii, et palka makstakse oluliselt rohkem," ütleb endine Cleanaway müügijuht Heiti Vassila leedukate juurde ülemineku põhjuseks.

Mees märgib kahe firma palgatingimusi võrreldes, et viimased kaks aastat pole Cleanaways erilist palgatõusu olnud, mistõttu ei saanud kuidagi leedukate pakkumist vastu võtmata jätta. "Kui loed pidevalt ajalehest, et majandusel läheb hästi ja palgad kasvavad, siis ei jäänud eriti midagi mõelda, kui pakkumine tuli," tunnistab praegune müügidirektor.

Vassila on tänaseks natuke üle kahe nädala uues kohas palgal olnud ning vanast firmast ka oma asendaja juba kaasa kutsunud. Oma uuest ülemusest Endenist peab Vassila lugu ning arvab, et mees vääriks isegi elutööartiklit.

Cleanaway juht Argo Luude ütleb aga asja kommenteerides, et kehvade palgatingimuste suhtes ta Vassilaga ühel meelel pole. "Olles suhelnud ka teiste jäätmekäitlusettevõtetega, siis minu arvates on meie palgatingimused turu keskmised ning väitega, et meie palgad on nigelad, küll kuidagi ei taha nõustuda," kinnitab ta.

Autor: Gert D. Hankewitz