Õnnelik inimene hüppab õielt õiele, et ajule nektari saada

Mihkel Muti artiklis (EPL, 30.06.2006) on välja toodud lause: "Ainult "kvaliteetsele" lugejale orienteeritud leht jääks majanduslikult kiratsema." Väidetakse, et Eestis pole kvaliteetajaleht võimalik, kuna seda ei soovi enamik, kes on praegusega rahul. See pani mind mõtlema mitte ainult lugejast, vaid iseendast kui autorist, keda on palutud kirjutada lugu Äripäevale. Ma seisan valiku ees, kas kirjutada kollane või "kvaliteetlugu". Muidugi on see liialdus, aga taoline mõte võib peast läbi käia. Kui ma kirjutan kollase loo, siis aitaksin nagu ajalehte, tõstaksin lugejate arvu, mis tõstab reklaamihinda, s.o teeniksin omanikku; "kvaliteetlooga" paneksin põõna Äripäevale, kuna mu lugu loevad vähesed.

Nii näeb välja minu kui kirjutaja dilemma, kus mõlemad valikud on ettemääratult halvad. Kollast lugu loevad tuhanded ja nad ei pea aju pingutama: näiteks loevad midagi seltskonnategelase skandaalsest elust; "kvaliteetlugu" loeb ajusid ragistades mõnisada inimest, mis viib ajalehe põhja, nagu õigustatult leiab Mutt. Mina kui autor olen väljapääsmatus olukorras.

Antud olukorras võtavad inimesed aja maha - ei lähe kuhugi, et mitte sattuda mõlemal pool asuvasse rappa. Tormamise asemel istutakse lihtsalt maha. Istun maas. Mida hakkab inimene tegema, kui ta kuhugi ei jookse? Loomulikult hakkab ta mõtlema. Normaalne inimene istub ja mõtleb. Manage silme ette Rodini skulptuur mõtlevast inimest ja katsuge kaasa mõelda!

Millal istub inimene maha? Muidugi puhkuse ajal, s.o just nüüd. Puhkust ongi vaja selleks, et rahulikult mõelda. Suurem jagu õppejõude töötab just suvepuhkuse ajal, kui ollakse ülikoolist vaba.

Istume puu alla, lõõmava päikse all on raske mõelda, ja mõtiskleme teemal "Inimene tööl ja puhkusel". Millal ilmneb inimese tõeline olemus, kas tööl või puhkuse ajal? Või: millal on inimene õnnelikum, töötades või puhates? Vastaksime ilmselt nii, et inimese tõeline olemus avaldub tööl, aga õnnelikum on ta puhkusel olles. Töö tegi ahvist inimese, mitte puhkus. Alljärgnevalt pakungi pigem mõtlemisainet, vastused leiab igaüks ise.

Esimene mõtlemapanev fakt on see, et ühiskonna arenedes tööaeg lüheneb. Ühiskonna arengu eesmärk oleks nagu vähem tööd teha. Ennemuiste tehti tööd mõisapõllul, nüüd toksitakse arvuti taga. Räägitakse isegi töö lõpust (Rifkin). Arenenud riikide kodanikud töötavad vähem ja puhkavad rohkem kui arengumaade inimesed. Kui nii, kas siis on hollandlane "vähem" inimene - inimese olemus avaldub ju töös - kui kamerunlane? Tundub, et nii ikka ei ole, nii hollandlane kui ka kamerunlane on täisverelised inimesed.

Teine fakt ajab veelgi enam segadusse. Kapitalistlikus ühiskonnas on rahategemine inimese elutegevuse peamine eesmärk, muu allub sellele. Ei ole tähtis, mis äri teed, peamine on raha. Mida rohkem raha teed, mida rohkem varandust (nt kinnisvara), seda suurem inimene oled. Nii mõeldakse. Sellest tulenevalt on meie miljonärid mitmeid kordi rohkem inimesed kui mina, kas või selle alusel, et nad on mitu korda suuremad maksumaksjad kui mina, rääkimata kinnisvarast. See on ebameeldiv: kellele meeldiks olla tühine, väike inimene? Õnneks on inimesel võimalus kahelda ka kõige "õigemates" ideedes. Misjaoks on inimesele vaja maist vara? Ilmselt selleks, et tunda ennast hästi, olla rahulolev ja õnnelik. Rikas olla on super! Siin aga ootab selle idee toetajaid suur pettumus.

Seos rikkuse ja õnnelikkuse vahel puudub nii isiklikul kui ka riigi tasandil. Illinoisi Ülikooli professor Ed Diener, kuulsaim õnnelikkuse ekspert, uuris USA sadat kõige rikkamat inimest Forbesi järgi. Selgus, et ülirikkad olid ainult tsipa õnnelikumad kui keskmine ameeriklane. On suur illusioon, et head söögid, joogid, riided, autod, majad teevad inimese õnnelikuks. Õnne ja rahulolu juured peituvad mujal.

Veelgi ootamatum on maailma kõige õnnelikumate riikide tipp. Michigani Ülikooli teadlane Ronald Inglehart on oma uurimuses leidnud, et maailma viis kõige õnnelikumat riiki on Nigeeria, Mehhiko, Venezuela, El Salvador ja Puerto Rico. Eesti on selles nimekirjas alles 60. koha kandis. Nigeerlastega võrreldes oleme ikka väga õnnetud inimesed. Miks on palmi all istuv nigeerlane õnnelikum tööd vihtuvast eestlasest? Sama lugu on rikaste maadega: viimaste kümnendite majanduskasvuga pole kaasnenud subjektiivse heaolu tõusu. Paratamatult tekib küsimus: kas õnn ikka peitub töös, varanduse kokkuajamises ja kokkuhoius, nagu meile on sisendatud? (Max Weberi protestantlik eetika) Kas on tõsi, et tööd tehes tuleb armastus? (Tammsaare)

Vaevalt on õnnelik koomas inimene, kes saab süüa delikatesse ja kel Calvin Kleini riided seljas ja lõhn peal. Õnn peitub inimese peas ehk mõtlemisvõimes. Õnnetunne tekib siis, kui õnnestub midagi välja mõelda. Välja mõelda võib kõike, puhkuseideest hiilgava äriplaanini. Õnn on midagi ette kujutada, aga mitte seda omada.

Küllap nigeerlane kujutabki ette midagi toredat, istudes palmi all, ja ongi mitmeid kordi õnnelikum usinalt maist vara kokkuajavast eestlasest. Nüüd tulebki soovitus. Istu maha, kas või männi alla mere kaldal, ja fantaseeri, lase mõttel joosta, ja õnnetunne ei lähe sust mööda. Õnnelik inimene hüppab õielt õiele, et leida uut nektarit oma aju korrashoidmiseks. Ajalehed võiksid lõpetada jutud hapukurgihooajast ja pakkuda puhkavale inimesele tõsist mõtteainet, et mitte lõplikult manduda.