Allkirjahüsteeria vastu

Ma olen küll suur koerasõber, kuid mulle ei meeldi kampaania, mida labrador Lily jaoks korraldatakse. Juba mitmendat nädalat käib allkirjade kogumine, et Lily väidetav piinaja, politseiprefekt Aivar Otsalt töölt vabastataks.

Teisipäevaks oli kogutud 7482 allkirja ja need viidi peaministrile. Sündmus on tõesti traagiline, sest kannatanuks on süütu olevus. Artiklite põhjal paistab, et politseisüsteem püüab oma mehe süütegu kinni mätsida.

Midagi on selle loo juures aga nihu. Need allkirjad mõjuvad massihüsteeriana. Ma ei taipa, milleks anda nimeline toetus millelegi, millest täpselt aru ei saa. Kui asjaolud kunagi teiseks osutuvad, on allkiri ära narritud. Pealegi, olgem realistid: Lilyt ei aita see, kas prefekt töötab või mitte. Koer sai, jumal tänatud, hea kasupere. Ja kahjuks ei vabasta Otsaltit töölt ka kõigi Eesti inimeste allkirjad. Ajendiks peab olema ikka mingi otsus, näiteks uurimistöö tulemus, mida praegu teeb keskkonnainspektsioon.

Lilyt ja teisi hüljatud loomi aitab hoopis korjandus varjupaiga heaks. Allkiri ei maksa ju midagi, aga kui kõik 7482 allkirja andjat annetaksid hoopis 50 krooni varjupaigale, saaks 375 000 krooni.

Paar aastat tagasi oli allkirjade kampaania Tallinnas Hugo Bossi kaupluse avamise vastu raamatukaupluse kõrval. Täna mahuvad kaks poodi kenasti kõrvuti. Oleme saanud võimaluse anda allkirju Tartu maantee neljarealiseks muutmise, Kaarli puiestee pärnade ja pronkssõduri äraviimise heaks, tuumaenergia kasutamise, Nabala lubjakivimaardla rajamise ning isegi vabakanade munade korjamise vastu. Enamikul juhtudel pole sellest kasu. Tõsi, kodanikualgatus peatas vähemalt ajutiselt YITi ülbe "sanatooriumiehituse" Hiiu pargis.

Aga allkiri karjainstinkti korras ei ole kuigi palju väärt.