Ott Arderi luulekogu poeesia sünnist

Kui ma kuulen Ott Arderi nime, tuleb mulle silme ette kuraditosina aasta tagune pilt päikesepaistelisest septembrikuisest Kassisaba õunaaiast, kus kogukas poeet luges kõlava ja selge häälega oma luuletust "Kes hiilib aias otsatus", taustaks kõlamas puudelt kukkuvate õunte potsatusi. Olime lõpetamas lastekirjanikku tutvustava portreesaate salvestust.

Paljude jaoks oligi paar aastat tagasi 26. juunil lahkunud poeet eelkõige lastekirjanik, kelle raamatud "Bumerang", "Koer poiss sõitis jänest" "Mine metsa!", "Valge raamat", "Igavene eesel", "Potsatus" "Puupeatus" on humoorikad, täis vaimukaid mõtteid ja nauditavat sõnamängu igas vanuses lugejaile (ja sõltuvalt elukogemusest pakatavad ridade vahel ka alltekstipungad).

Tema tekstidele loodud laulude kaudu, mida ikka ja jälle raadiost või televiisorist kostab, on tõenäoliselt igaüks siin Maarjamaal Ott Arderi loominguga tuttav. "Tule minuga sööklasse", "Eile nägin ma Eestimaad", "Kes kellega käib" jt on saanud juba klassikaks.

Täiskasvanute luulekogusid jõudis Ott Arder avaldada vaid kolm: "Ükskõiksus" (1982), "Tasakaalukeeled" (1988) ja "Tähetolgus. Tähe(d) tolmus" (2001). Äsjailmunud kogumikus annab Leelo Tungla tehtud valik värvika pildi Arderist kui mitmekülgsest poeedist, kellele vahel meeldis sepistada vemmalvärsse, aga siis jälle kirjutada sügavasisulist luulet.

Koostaja järelsõnast "Ikka olla loetav" võiks raamatu lugemist alustada, sest mehe-kellel-alati-oli-aega noorpõlvesõbrana oskab Tungal seletada luuletava jõuluvana, rahvalauliku ja ühest kõiksusest tähetolmuni küündiva Arderi elu- ja loometeed.

"Luule sünnib kus sünnib kui sünnib" on üks niisuguseid raamatuid, mida on mõnus suvisel ajal puude vilus võrkkiiges lugeda või sügisõhtul kamina ääres kätte võtta. Selle teose koht võiks olla ka kontoris kirjutuslaua alumises sahtlis - kui mõte enam üldse ei liigu, siis saab ehk kogumikku sirvides väikese ilmpulsi edasi tegutsemiseks.

Autor: Tiina Kolk