Homset päeva majandavad Hiina ja India

Enn Soosaar 24. juuli 2006, 00:00

Tänapäeva maailmas on neli suurregiooni, mis on lõimunud nii majanduslikult kui ka poliitiliselt. Piirkondi, kus arendatakse suhteliselt ulatuslikku majanduslikku ja vahel ka kaitsealast koostööd, leidub mõistagi enam. Aga tõsiselt võetavast poliitilisest integratsioonist saame rääkida üksnes Hiina, India, USA ja Euroopa Liidu puhul. On viieski regioon, pindalalt kõige suurem ja loodusvaradelt kõige rikkam, nimelt Venemaa. Paraku on meie idanaabri majandusnäitajad ning kasvuperspektiiv nigelad. Tuleviku suurtegijate hulka ei kiputa teda arvama.

Ameeriklased annavad igal aastal välja mahukat ja populaarset statistikaraamatut "The World Almanac and Book of Facts". Möödunud aasta lõpul ilmunud kogumikust - see kannab aastaarvu 2006 - pärinevad järgmised andmed, mis on toodud kõrval paiknevas tabelis.

Lisagem huvilistele võrdluse tarvis need seitse arvu sellestsamast "Maailma almanahhist ja faktiraamatust 2006" veel kolme riigi - Venemaa, Soome ja Eesti - kohta.

Hiinat ja Indiat peetakse tõusjateks ja tulevikutegijateks. Kes on paaril viimasel aastal lugenud välisajakirjanduse arutlusi ning analüüse nende kahe riigi kohta, see teab, et ennustus on üks: nad tulevad!

Niisiis: mida varem eurooplased ja ameeriklased tõsiasjale näkku vaatavad, seda kasulikum kõigile. Ainult siis, kui anname endale õigeaegselt aru, et maailm on teisenemiste keerises ja majanduspoliitiliste mõjukeskuste senine paigutus muutub vältimatult, on Euroopal ja Põhja-Ameerikal lootust oma positsioone säilitada.

Ja nagu ikka, kui seistakse murrangute künnisel, tõuseb küsimuste küsimus: kuidas suhtuda esiletükkijatesse? Kas käsitleda neid ohtlike konkurentidena, keda tuleks võimaluste piires tõrjuda? Või paratamatute partneritena, kellega on tulusam koostööd otsida?

Hiinlased ja indialased tulevad. Nad nõuavad endale kopsakat osa maailma sisemajanduse koguproduktist ja senisest palju kaalukamat sõna maailmaasjade üle otsustamisel. Siin tabavad tulevikuennustajad naelapead.

On päevselge, et need seitsme mäe ja mere taga asetleidvad suured muudatused avaldavad otsest mõju ka Eestile. Toon kaks lihtsat näidet. Kui energiaallikaks on "taastumatud loodusvarad", tähendab see, et varud võivad ohtlikult kahaneda või maardla ekspluateerimiskulud oluliselt kallineda. Bensiini hinna järsk tõus peegeldab mõlemat suundumust. Ent asi on veel komplitseeritum. Maapõue kätketud energia leiukohad jagunevad ebaühtlaselt.

See loob võimaluse - näiteks Moskvale - kliente mõjutada. Mitte ainult dissidentlik lähivälismaa (Ukraina, Gruusia), vaid ka Lääs on saanud ühemõttelise hoiatuse. Kui teie, härrased, krimpsutate Venemaa uute arengute peale nina, leitakse naftale ja gaasile ostjad mujalt.

Hiina majandustõus ja sellega kaasnev energianälg annab Putini ähvardustele kaalu, mida Euroopa Liit - ega Eesti - ei saa ignoreerida.

Või tööjõu küsimus. Viriseme, mis me viriseme, võrreldes Eesti keskmist palka Soome ja Rootsiga, aga tõsiasi on see, et Maa kuue ja poole miljardi asuka hulgas kuuluvad eestlased sellesse esimesse seitsmendikku, kellele makstakse töö eest keskeltläbi rohkem kui ülejäänutele.

Odava tööjõu maadena on Hiina ja India olnud paljudele eurooplastele pinnuks silmas. Ent kui varem märkis odavus vähest oskust nõudvat tööd, siis on nüüd hakanud Indias ja Hiinas tulema tööturule korraliku ettevalmistusega spetsialiste. Tahes-tahtmata on see väljakutse ka meie konkurentsivõimele.

Tagasi statistika juurde. Elanike arv Hiinas ületab ELi oma ligi kolm korda, Indias üle kahe korra. Kõige edukama majanduspoliitilise regiooni USAga on vahe vastavalt nelja ja poole ning kolme ja poole kordne. Hiina asustustihedust ruutkilomeetri kohta võiks võrrelda ELiga, kui jätaksime kahe silma vahele, et kaks kolmandikku Hiina territooriumist võtavad enda alla mäed ning kõrbed ja ainult üks kümnendik on haritav ala. Kirjaoskuse tase Indias on rabavalt madal ja 9 protsenti hiinlasi, kes ei oska lugeda ega kirjutada, tähendab ligi 120 miljonit inimest.

Majanduskasvu tempo Indias ja eriti Hiinas ületab märgatavalt USA ja eriti ELi oma. Sisemajanduse koguprodukt on Hiinas muljetavaldav. Aga kui võtta aluseks SKP ühe elaniku kohta, kahvatuvad mõlemad suurriigid.

Võrdleme Eestiga: Hiina jääb meile 2,6 ja India 4,6 korda alla. Kui aga kõrvutame nende SKPd per capita USA ja ELi keskmisega, muutuvad jutud kahe Aasia tiigri peatsest järelejõudmisest absurdseks.

See ei tähenda, et Hommikumaade surve Õhtumaadele lähiaastatel ei kasvaks. Igas riigis moodustavad toimekamad vähemuse, juhtoinaste sabas sörkiv kari enamuse. Elanikkonna "esimene" kümnendik ehk kõige ettevõtlikum ning edasijõudnum osa küünib Hiinas 130 miljonini, Indias 108 miljonini. Ülemise detsiili arvukus ning potentsiaal rabab igas mõttes. Nemad on ühiskonna generaator, kuid ka kooreriisujad.

Majandusliku vägevuse ning jõukuse saavutamisel on kõige paremad tulemused USA-l. Kui Euroopa Liit ennast laienemisega lõhki ei paisuta, püsib ka tema edukuse etalonina. Paraku tugineb ameeriklaste ning eurooplaste edulugu ressursside isekal raiskamisel ja keskkonnaga hoolimatul ümberkäimisel.

Praegu paistab, et Hiina ja India on nõuks võtnud ennast vägevaks arendada sama mudeli järgi. Mida arvab asjast Emake Maa? Kas ta on valmis uusi koormiseid välja kannatama?

Kahtlusi on teisigi. Kas on võimalik panna tulemuslikult toimima riiklikke struktuure ning institutsioone, mis peavad valitsema enam kui miljardit kodanikku?

India on maailma suurim demokraatia, Hiinas jätkatakse kiivalt üheparteidiktatuuri. Ilmselgelt pärsivad päratu vaesus ja enamiku kodanike initsiatiivipuudus India arengut. Teisalt on raske uskuda, et järjest suuremaks ning jõukamaks muutuv keskklass Hiinas on nõus ühe kliki hierarhilist ainuvalitsust "igavesti" taluma.

Lisaks on Peking seadnud eesmärgiks muutuda sõjaliseks suurvõimuks. See aga tähendab järjest suuremaid lõike riigipirukast militaarstruktuuridele ja lakkamatut jagelemist tsiviilbürokraatiaga.

Samas ärgem unustagem, et mõlemas riigis on kogu elanikkonda hõlmav tervise- ja sotsiaalkaitse peaaegu olematu. Tüüpiliste arengumaadena suudavad nad tagada korraliku hariduse, ravivõimalused ja vanaduskindlustuse üksnes jõukamale vähemusele.

Teatud piirist hakkab asustustihedus piirama

Ületanud teatud piiri, hakkab asustustihedus edasiliikumist pidurdama. Vajakajäämised keskkonnakaitses kuhjuvad, osutudes viitsütikuga pommiks. Tehnilise progressi hüved, mis kasutusele võetud uisapäisa, muutuvad pahatihti nuhtluseks.

Teisisõnu: Hiina ja India majandused rühivad pikkade sammudega edasi. Aga igal medalil on kaks külge.

Äripäev http://www.aripaev.ee/img/id-aripaev.svg
06. December 2011, 19:34
Otsi:

Ava täpsem otsing