Pühapäev 11. detsember 2016

AS ÄRIPÄEV
Pärnu mnt 105, 19094 Tallinn
Telefon: (372) 667 0111
E-post: online@aripaev.ee

Aadu Luukas läks oma teed

Peeter Raidla 28. juuli 2006, 00:00

1990. aasta lõpukuudel said saatuse ristteel kokku kolm täiesti erineva iseloomuga meest - oma otsuseid alati põhjalikult läbimõtlev ja tasakaalukas Aadu Luukas, tõelise energiapommina tegutsev impulsiivne Endel Siff ning ehtsa vene tankina toimiv Anatoli Kanajev.

Märgusõnaks sai bensiin, mille tonn maksis ühel ajahetkel Venemaal 100 rubla ja mille eest totaalset kütusepõuda põdevas Eestis oldi nõus välja käima 100 dollarit.

Äriidee autoriks võib pidada Aadu Luukast. Mõte kütuseäri ajada tekkis tal siis, kui omal ajal bituumeni- ja õlifirmale Nybit alus pandi, mille protsessi juures ka Luukas riigiametnikuna seisis. Tugeva analüütikuna sai Luukas aga kohe aru, et ilma õige logistikata, täpsemalt oma sadamata, suurt äri püsti ei pane. Puuduv lüli leiti Anatoli Kanajevi näol, kellega Luukas oli esimest korda kohtunud 1990. aasta algul Tallinna ja Moskva vahet sõitvas rongis. Peatselt liitus nendega Endel Siff, kes omaaegse ENSV väliskaubanduskoondise Estimpex naftagrupi esindajana suhtles Venemaa naftatehastega.

Aastal 1990 seisis ka Luukas omamoodi teelahkmel, sest riigiametisse suundununa ei olnud tal erinevalt tehasejuhtidest midagi erastada.

Rahamasin pandi tööle ühiselt loodud N-Terminali (algse kirjapildi järgi N-Terminaali) nime all ning selle veduriks sai Siff, kes väliskaubanduskoondise juhtivtegelasena teadis täpselt, kuidas dollaritega toimetada. Luukas ise jäi veel mõneks ajaks riigiametisse. Sellest ka aastate jooksul tekkinud Sifi suurem osalus N-Terminalis.

Luukase osaks oli idee läbitöötamine ning koos Sifiga ka suhtlemine Venemaa naftatehastega. Kanajev kui riigile kuuluva Muuga sadama juht pidi tagama kütuseäri logistika. Et vältida korruptsioonisüüdistusi, tegi ta seda varjatult - N-Terminali aktsionäriks sai paberite järgi Anatoli abikaasa Alla Kanajeva, kes on selles rollis siiani.

Venemaalt sisseveetud ja siin edasimüüdud kütuse hinnavahe oli tohutu ning sisseveetavad kogused aina kasvasid, nii et tekkis tõsiseid raskusi kütuse mahutamisega. Kuid sellestki probleemist leiti väljapääs - Miidurannas asuvad maa-alused kütusemahutid, mis võileivahinna eest rendile võeti (1999. aastal õnnestus ärikolmikul need ainulaadsed mahutid koos 15 kilomeetri pikkuse raudteeharuga kõigest 5,7 miljoni krooniga erastada).

Aastase tegutsemise järel leidsid Siff, Luukas ja Kanajev, et vaja on edasi liikuda. Uus tegutsemisplats, kuhu taheti püsti panna uued hiigeltsisternid, oli Muuga sadamas tänu Kanajevile juba valmis vaadatud ning osaliselt oli seal ka ehitustöödega alustatud. Otsiti investorit, kes suudaks lisaks rahasüstile tagada ka ostja hiiglaslikele kütusekogustele. Ning kui Hollandi Paktank Internationali juhid 1992. aasta alguses Peterburi sõites Tallinnas väikese haagi tegid, sündiski Pakterminal.

Uuele ettevõttele andsid nime asutajad: Pak(tank International) + (N)terminal. Toona kokkulepitud 50:50 osalus püsib tänini. Tõsi, N-Terminal oli Pakterminali aktsionäride ringis üürikest aega, kuni Trans-Kullo ta välja vahetas. Luukas, Siff ja Kanajev mõistsid, et suures äris on väikeaktsionärid vaid tülinaks. Ning kui N-Terminalis kuulus enam kui kümnele väikeaktsionärist lülijuhile kuni 20 protsenti aktsiatest, siis Trans-Kullosse neid kaasa ei võetud. Kampa haarati vaid kolm olulist figuuri - Vene naftatehastega seotud Aleksander Denisoff, Vladimir Ossavoljuk ja Igor Lepetuhhin -, kes igaüks sai Trans-Kullos 13,33protsendilise osaluse. Luukas, Siff ja Kanajev said aga võrdselt 20protsendilise aktsiapaki. Muide, siingi pidi Kanajev esiotsa varjus olema ning tema aktsiad olid mitu aastat Luukase nimel.

Võimsa troikana tegutseti üksmeeles kuni 1995. aastani, mil asutati AS Transiidikeskus, kus jäme ots on algusest peale olnud Kanajevi käes, ehkki ametlikult sai Kanajevist Trandiidikeskuse aktsionär alles aastal 1998, mil ta oli lõplikult vabanenud Muuga sadama juhi painest. Uues äriühingus pakkusid Kanajev ja Luukas osalust ka Sifile, kuid pärast aktsiate märkimist ta siiski loobus. Luukas küll mäletab, et Siffi polnud algusest peale kavas Transiidikeskusse kaasata, ent äriregistris talletatavad dokumendid kõnelevad teist keelt.

Ilmselt oli Sifi loobumise põhjuseks asjaolu, et tema osalus pidi algse plaani kohaselt kujunema väiksemaks kui Kanajevi ja Luukase oma. Solvumise elas Siff välja Bekkeri sadamas. Vaatamata sellele, et teda ootas seal ees probleemide ja kohtuvaidluste rägastik, soovis ta oma äripartneritele midagi tõestada. Ehkki Siff, Kanajev ja Luukas tegutsesid Trans-Kullos ühiselt edasi, olid Sifi suhted oma kompanjonidega sealt alates pigem jahedad.

Luukase kinnitusel mingit arusaamatust, tülist rääkimata, polnud. "Iga inimene elab oma elu. Ei pea ju elu lõpuni ühtede ja samade äripartneritega kõigis küsimustes koos olema," sõnab ta, lisades, et Siff oli ka teda Bekkeri sadamasse kutsunud, kuid ta oli sellest pakkumisest loobunud.

Sellele vaatamata moodustasid Kanajev ja Luukas sealt alates lahutamatu äritandemi, kes toetasid üksteist oma ideede elluviimisel. Ning kui Kanajevi ja Transiidikeskuse ühe asutaja Anatoli Lipinski vahel tekkisid arusaamatused, asus Luukas selgelt Kanajevi poolele.

Usaldava inimesena pidi Luukas Kanajevis lõpuks siiski pettuma. Üks põhjusi olevat väidetavalt see, et Kanajev asus Trans-Kullos Endel Sifi poolele. Samas on väidetud sedagi, et Kanajevil tekkisid etteheited Aadu Luukase poja Indreku suhtes, kes kuni 2005. aasta suveni Transiidikeskuse juhatuse tööd vedas. Mehed ise ei soovi neid seiku kommenteerida.

Luukas lükkab mõlemad väited ümber. "Kui kaks inimest on nii pikka aega koos tegutsenud, siis tõenäosus, et nende vahele mingid mõrad tekivad, on aina suurem," räägib Luukas. Küsimusele, kas ta on pidanud oma usalduslikku suhtumist äripartneritesse kahetsema, vastab mees eitavalt: "Alati tuleb oma äripartnereid usaldada. Ka minu suhted Endel Sifi ja Anatoli Kanajeviga on olnud ausad ja otsekohesed."

Just sel ajal, 2005. aasta kevadsuvel hakkasid liikuma jutud Luukase soovist müüa oma osalus Pakterminalis, täpsemalt Trans-Kullos. Võimaliku ostjana mainiti Vene transiidihiidu Severstaltransi, kes oli Eestis osaluse omandamisega Spacecomis, ASi Trendgate käivitamisega ning lõpuks E.O.S.-i ülesotsmisega juba tugevalt kanda kinnitanud. Oktoobris 2005 lahkuski Luukas Pakterminali nõukogust, osaluse müük Trans-Kullos vormistati sama aasta detsembris. Ostjaks osutusid aga Trans-Kullo aktsionärid, kes kasutasid Severstaltransi eemalehoidmiseks eelisostuõigust.

Seda, et Luukas pärast Trans-Kullo osaluse müüki peatselt, mais 2006 Severstaltransiga seotud Trendgate'i aktsionäriks sai, nimetab ta ise kokkusattumuseks. "Need on täiesti eraldi seisvad protsessid. Pärast Trans-Kullo osaluse müüki oli suhteliselt pikk paus, kuni tuli ootamatu pakkumine Trendgate'i aktsiate ostmiseks," nendib Trendgate'i nõukogu esimeheks tõusnud Luukas.

Nüüd, juulis 2006 müüs Luukas Kanajevile ka oma osaluse Transiidikeskuses. 16 aastat tagasi tekkinud tugev ärikolmik on sellega lõplikult lagunenud. Jäänud on veel vaid kolme mehe formaalne liit N-Terminal Grupi aktsionäridena. "Kõik on ostetav ja müüdav," sõnab Luukas oma allesjäänud osaluse kohta.

2001. aastal asutas Luukas endanimelise osaühingu, mis on aga siiani suhteliselt kesiste majandustulemustega. Senine tegevus on piirdunud investeeringutega kahte projekti, millest üks on seotud maasoojuse kasutamisega ja teine puhastusainetega.

Pärast Pakterminalist ja Transiidikeskusest lahkumist jääb Aadu Luukasel rohkem aega oma Hispaania kodu külastamiseks, kus ta püüab aina rohkem viibida. Eestis viibides töötab ta Ühispanga majas Tornimäel, kus asub Luukase kui Kasahstani aukonsuli kabinet. Siit suunab ta ka Ühiskondliku Leppe Sihtasutuse tööd nõukogu esimehena. Leppe sihtasutuse ühe ellukutsujana peab ta senist tööd edukaks.

Äripäev http://www.aripaev.ee/img/id-aripaev.svg
24. November 2011, 16:09
Otsi:

Ava täpsem otsing