Puhkuseseadus kohustab puhkama

Karin Vahtra 31. juuli 2006, 00:00

Puhkuseseaduse kohaselt ei ole tööandjal õigust jätta puhkust andmata ja töötajal ei ole õigust puhkusest loobuda.

Seega eeldab seadus, et töötaja puhkab puhkuste ajakavas märgitud ajal.

Samas võib puhkuse aeg nii poolte kokkuleppel kui ka pooltest sõltumatutel asjaoludel teatud juhtudel muutuda.

Kui üldjuhul võib puhkuse aega muuta ainult poolte kokkuleppel, siis puhkuseseadus sätestab loetelu puhkuse kasutamist takistavatest asjaoludest, mille tekkimisel tuleb puhkus viia üle muule ajale.

Kui puhkuse kasutamist takistavad asjaolud tekkisid enne puhkuse algust, viiakse puhkus üle poolte kokkuleppega määratud ajale.

Kui puhkuse kasutamist takistavad asjaolud tekkisid puhkuse ajal, antakse saamata jäänud puhkus vahetult pärast takistavate asjaolude lõppemist või viiakse poolte kokkuleppel üle muule ajale.

Kui tööandja vahetult pärast takistavate asjaolude lõppemist töötaja puhkust ei pikenda ja töötaja asub tööle, ei pruugi töötaja hiljem tööandja poolt pakutava puhkuseajaga nõustuda.

Sellisel juhul tekib töötajal õigus jääda puhkusele saamata jäänud puhkusepäevade ulatuses enda poolt valitud ajal, teatades sellest tööandjale kirjalikult ette kaks nädalat.

Poolte kokkuleppel võib takistavate asjaolude ilmnemisel ka puhkuse katkestada ja töötaja tööle tagasi kutsuda. Sel juhul tuleb arvestada, et kui kasutamata jäänud puhkuse üleviimise suhtes kokkulepet ei saavutata, on töötajal järjekordselt õigus jääda puhkusele kasutamata jäänud puhkusepäevade ulatuses, teatades sellest tööandjale kirjalikult ette kaks nädalat.

Puhkusega seoses on oluline järgida seadusenõuet, mille kohaselt tuleb puhkusetasu maksta täies ulatuses hiljemalt eelviimasel tööpäeval enne puhkuse algust. Nõude eiramisel võib töötaja nõuda puhkuse pikendamist maksmisega viivitatud aja võrra.

Praktikas on töötajad ekslikult esitanud puhkusetasu maksmisega viivitamise eest ka viiviste nõuded analoogselt saamata palgaga. Kuna seaduse kohaselt ei kuulu puhkusetasu palga mõiste alla, siis viiviseid antud juhul nõuda ei saa.

Töötaja saab nõuda puhkuse pikendamist puhkusetasu maksmisega viivitatud aja võrra, teatades tööandjale oma soovist puhkuse ajal. Kui puhkus on lõppenud ja töötaja on tööle asunud, ei ole enam ka puhkust, mille pikendamist töötaja saaks nõuda.

Kuna puhkusetasu õigeaegne maksmine on tööandja seadusest tulenev kohustus töötaja ees, on Riigikohus (tsiviilasjas nr 3-2-1-1-05) leidnud, et puhkusetasu väljamaksmise kohustuse rikkumine võib olla ka oluliseks lepingutingimuste rikkumiseks. See aga annab töötajale õiguse lõpetada tööleping viiepäevase etteteatamisega töölepingu seaduse N 82 alusel (millega kaasneb ka rahaline hüvitis).

Raadio ettevõtlikule inimesele

Äripäeva raadio 92.4

Hetkel eetris

Kava

Vaata kogu kava
Äripäev http://www.aripaev.ee/img/id-aripaev.svg
24. November 2011, 16:09
Otsi:

Ava täpsem otsing