Õnnemäng restoranis Palermo

Üllatused ja ootamatused ootasid meid selles restoranis. Esiteks on nii jubeda liiklusegatänava ääres asuval söögikohal väga võluv terrass, kus pühapäeva õhtupoolikul rahulik ja vaikne istuda oli. Lisaks oli see kenasti roheline - kuigi otse tänava ääres, on terrassi äärde tihe taimemüür tehtud. See varjas parajal määral vaadet, päikest ja tuult. Kas see ka tööpäeva liiklusmüra eest suudab kaitsta, seda ma ei tea. Aga väga itaalialik on see terrass oma ruuduliste linade, taimede ja kerge varikatusega.

Järgmine üllatus tuli siis, kui läksin restorani seestpoolt vaatama: restoranisaalid olid muljetavaldavalt võimsad. Paekivist seinad, lühtrid, rasked lauakatted, pidulikud salvrätiseaded, mitu saali, ootamatult jätkuv ruum. Vägagi üllatav pärast kerget suvist terrassi, pealegi puumajas.

Kõige suurem üllatus oli erakordselt kirju menüü: enamasti itaalia road, aga ka usbeki, ukraina, vene, ungari, kaukaasia omad. Usbeki mantõ'd, ukraina pekk, ungari supp, vene uhhaa, kaukaasia šašlõkk. Pitsad, risotod, pastaroad, tiramisu. Praed kalast, millel märgitud saja grammi hind. Uurisin kelnerilt, kuidas menüü nii kirjuks on läinud. Põhjuseks olla kolmest rahvusest kokad, nii et igaüks on oma oskused mängu pannud. Aga olgu toit mis tahes rahva köögist, peaasi, et hästi maitseb.

Alustasime tomati-sibulasalatiga, see oli vist usbeki moodi - väga hea. Edasi kalmaar mustade ravioolidega - ekstraklass.

Kalmaariga on meil enamasti kehvad lood, kokad teevad sellest suurepärasest mereloomast kummitaolise maitsetu asja, siin oli see vahemerelikult krõmps ja maitsev. Ja kohapeal valmistatud pasta seente ja kreeka pähklitega oli oivaline: kreemjas, pehme, kuid intensiivse maitsega, tasakaalus, natuke krobeline pasta suurepärase tekstuuriga. Nii et kui oleksime nende roogade järel püsti tõusnud ja ära läinud, oleks Palermo jäänud minu mällu kui väga hea köögiga restoran. Aga vahepeal lisandus meie õhtusöögile veel kaks sööjat ja kui nende toidud lauda jõudsid, siis maitsesime ka neid.

Usbeki mantõ'd telliti minu soovitusel, tundsin seetõttu ennast mõnevõrra vastutavana - need olid üpris head, niisugune tubli toimetulek. Aga ahjupasta singiga oli küll läbikukkumine: sedapuhku tavaline kuivatatud pasta oli jäänud liiga kõvaks ja kaste polnud jõudnud sisse imenduda, lisaks oli kõik liiga soolane. Nii soolane, et ka soolaarmastajast lauakaaslasele liig mis liig. Soola kõrval mahtus maitset andma veel pune, meie arvates oli ka seda liiga palju, aga see on juba maitseasi, nii et las olla.

Lohutasime soolarünnaku alla sattunud sööjat tiramisuga, see oli küll mahe ja kannatanu leidis lohutust. Nii et majanaaber kasiino avaldab restoranile siiski mõju: õnnemäng käib siingi. Kellel veab, see sööb ja naudib, kellel mitte, see lahkub tühja kõhuga.