Rauakunstnik Heigo Jelle

Tiina Kolk 07. august 2006, 00:00

Kui Eesti Kunstiakadeemia ehte- ja sepakunsti osakonna dotsendilt Heigo Jellelt küsida, kes ta on, võib ta vastata mitmeti - kord tutvustab ta end metallikunstnikuna, kord lihtsalt sepa või õpetajana.

"Hiljuti hakkasin ka (ajutiselt) raamatukirjastajaks ja andsin välja albumi oma sepiseloomingust. Selleks et meie amet ja eriala jääksid püsima, tuleb ka "nähtaval" olla," põhjendab Jelle trükise üllitamist.

Sepahaamrit on mees käes hoidnud juba oma paarkümmend aastat. Kui ta 1981. aastal astus kunstiinstituuti, valis ta metallehistöö eriala lihtsalt ahvatleva nimetuse järgi. Esialgu puutus ta rohkem kokku väärismetallidega ja tegi peamiselt ehteid. Aga just tema kooliajal hakkas metallikunsti eriala hargnema kahte suunda: monumentaalsema sepise ja nüansirikkama ehteloomingu poole.

"Me püüame oma tudengeile põhjalikke teadmisi anda, koolitada neist kunstnikke, kes võivad hiljem ka mõne muu kunstialaga tegelda. Näiteks Heinz Valk ja Jüri Arrak on ka metallehistöö eriala lõpetanud," nendib dotsent.

Esimene tõsisem kokkupuude sepatööga toimus trammitrusti töökojas, kus Heigo Jelle aitas sellina praktikat sooritades ukrainlasel Viktor Šolomil diplomitööd teha. Tööd juhendas Heino Müller ja nii nende tutvus algas. Hiljem kauples Heigo Jelle sepa-metallikunstniku Mülleri ka oma diplomitöö juhendajaks. ERKI lõputööks tegi ta sepislühtri arheoloogiakeskusesse Rüütli 10 Tallinna vanalinnas.

Sellest ajast peale tegeleb Jelle raua taltsutamisega. Ta võib vaimustusega pikalt ja põhjalikult sepa põhilisest materjalist rääkida.

"Kui raud on külm, siis saab teda lõigata, puurida, freesida, saagida, viilida jne. Sepistamisel on raud vahepealses olekus, kristallvõre püsib koos, aga kõrge temperatuuri tõttu on ta justkui lõdvem ja seetõttu vastuvõtlikum kõiksugustele mõjutustele, ta on valmis muutuma, aga näitab ka oma iseloomu. Külma terasega võrreldes on hõõguv raud pehme, aga igaüks, kes on sepatööd proovinud, teab, et see pehmus on siiski väga suhteline. Sepp peab igal juhul pingutama, et tema tahe raua omast üle käiks," nendib Jelle.

Sepikoja sisustus ja sepatöö põhilised töövõtted on kogu rauatöötlemise ajaloo jooksul suhteliselt vähe muutunud. Näiteks vasarad ja pihid on ka väljanägemiselt peaaegu samad. Tänapäeva sepikoja tähtsamad vahendid on alasi, ääs või ahjud, vasarad, rihtplaat, alusraud, suruõhuvasar, keevitusagregaadid gaasi- ja elektrikeevitusteks, kruustangid, vee- ja õlinõud. Lisaks suur hulk väiksemaid riistu, nagu pihid, meislid, sillused, tornid ja koonused. Need on riistad, mille sepp tihti ise endale oma käe järgi teeb, jutustab Heigo Jelle.

Valgustus peab sepikojas olema piisav, aga otsene päikesevalgus või liiga tugevad lambid segavad, pigem olgu pisut hämar, sest sepp peab nägema seda valgust, mis tuleb hõõguva raua seest. Lihtsalt üks selle töö eripära on, et osa valgust tuleb materjalist, mida töödeldakse.

Küttematerjaliks oli vanasti puusüsi, aga nüüdseks on see loetelu mitmekesistunud, lisaks on tulnud vedelkütused, gaas, koks, kivisüsi ja elekter, kõige levinumaks neist kivisüsi.

Klassikalisi töövõtteid, mida sepatöö juures kasutatakse, ei ole sugugi palju, need on nagu tähestik, millest erinevaid lauseid ja sõnu kokku kirjutatakse. Tihemini korduvad võtted on pikuti ja laiuti venitamine, otsa teravaks löömine, jämendamine, augu läbiraiumine, meisliga lõhestamine, tappimine, neetimine, nurkade ja kumeruste painutamine, igaüks neist sisaldab sealjuures lõputult variatsioone. Algajale ametiõppijale on väga heaks harjutuseks naela tegemine. Kellel see kõik teise-kolmanda korraga välja tuleb, võib juba uhke olla. Sealjuures siiski ettevaatust - see töö võib hakata meeldima ja rauast võib kogunisti sõltuvusse sattuda, naljatleb sepatöösõltlane.

Heigo Jelle on sepistanud mitmesuguseid esemeid, alates ehetest ja väikestest tarbeesemetest kuni suurte väravate ja skulpturaalsete objektideni. Tema omanäolist loomingut iseloomustab maitsekus, mängulust ja ka suurejoonelisus, mida kõige paremini demonstreerivad Tartu Jaani kiriku sepisvõred, Toompea lossi sisehoovi väravad ja Stenbocki maja peaväravad. Viimasel ajal on Jelle teinud rohkem interjööritöid - piirdeid, trepikäsipuid, kaminavõresid, valgusteid, veiniriiuleid jms.

"Mulle meeldib rohkem kaasaegse "kraamiga" rauda kokku sobitada. Kõige parem on, kui arhitekt ja sisekujundaja on tausta niipalju korrastanud, et ma saan juba konkreetsest ruumist oma töid kavandades lähtuda," ütleb ta. "Kui on tegemist vana majaga, siis on ka seal sepiseid võimalik lahendada tänase päeva mõõdu järgi ja mitte matkida ajaloolisi stiile. Vahel olen ma nagu kameeleon, kes püüab ümbruse olemust tabada ja siis suhestuda sellega."

Vahel kestab mõne mulje "kinnipüüdmine" kaua. Ma mõtlen pikalt, kuidas ühte või teist ideed ellu viia, joonistan kavandeid, proovin materjalis järele, kuidas sõlmi ja detaile lahendada, eriti suurte väravate, keerukate lühtrite jms puhul. Teinekord muutub töö käigus algne idee, sest kõike ei arva ikkagi ette ära, aga asja kallale asudes ma pean teadma, kuhu välja jõuda tahan," kommenteerib meistersepp.

Iga oskusi ja vilumust nõudev töö vormib tegijat sama intensiivselt kui seda palukest, mida ta vormib. Millegi kallal ägedasti vaeva nähes muutub ja areneb tegija nagu tema töögi. Selliseks enesevormimiseks on raua sepistamine väga sobilik tegevus, mõtiskleb Heigo Jelle.

Sepa ja metallikunstniku Heigo Jelle loomingut tutvustav album demonstreerib selle eriala võlu ja suursugusust. Uskumatu, kui põnevaid faktuure, keerukaid mustreid ja kujundeid võib rauda tagudes valmistada, olgu siis tegemist väikesepiste (prosside, kaelakeede), keskmiste (mõõkade, kaminariistade jms) kuni suurte sepisvõrede ja väravateni.

Suurepäraselt kujundatud, paljude fotodega ilmestatud raamatusse on köitvad tekstid, mis avavad sepa kui väga loomingulise ameti olemust sügavuti, kirjutanud Heigo Jelle. Tekstid on tõlgitud ka saksa ja inglise keelde, seega sobib seda trükist ka oma välismaa sõpradele kinkida.

Fotod: Heigo Jelle

Raadio ettevõtlikule inimesele

Äripäeva raadio 92.4

Hetkel eetris

Kava

Vaata kogu kava
Äripäev http://www.aripaev.ee/img/id-aripaev.svg
25. November 2011, 10:18
Otsi:

Ava täpsem otsing