Lepitusmenetlus on kohtust kiirem

Kaupo Paal 09. august 2006, 00:00

Hoolimata uue tsiviilkohtumenetluse seadustiku jõustumisest 2006. aastal, jääb kohtumenetlus ilmselt tulevikuski suhteliselt aeglaseks ja kalliks varaliste vaidluste lahendamise viisiks.

Seetõttu tuleb arendada võimalusi selleks, et varalise vaidluse osapooled saaksid vaidluse lahendada odavamalt ja kiiremini. Selliseid võimalusi pakub lepitusmenetlus. Paljude varaliste vaidluste puhul on tsiviilkohus küsinud asjaosalistelt, kas vaidlevad pooled ei tahaks vaidlusi põhjustanud asjaoludes kokkuleppele jõuda.

Mõte sellest, et pooled, kes on tüliga juba kohtusse jõudnud, võiksid hoopis kokku leppida, tundub esmapilgul lihtsameelne. Kuid kui asjasse põhjalikumalt süveneda, tuleb välja, et lepitusmenetlust tasuks soodustada ning sellest võidaksid nii riik kui ka varaliste vaidluste osapooled. Kohtusse pöördujad teavad, et kui pooled kokkuleppele ei jõua, teeb kohus otsuse ise ja vaidlus saab ikkagi lahenduse. Paljudel tekib küsimus, miks peaksid isikud kulutama aega ja närve selleks, et vastaspoolega veel läbi rääkida. Kuid kokkuleppel on kohtuotsuse ees rida eeliseid.

Kui kohtuotsus võib mõnele vaidluse poolele tunduda ebaõiglane, siis kokkulepe põhineb poolte vabal tahtel. Kohtumenetluses osalemine eeldab läbimõeldud tegevust ja asjatundmatu kohtusse pöörduja võib head võiduvõimalused ise maha mängida. Seevastu läbirääkimiste laua taga ei saa keegi ennast kahjustada.

Kokkuleppele jõudmine lõpetab vaidluse, mis on võimalikest kõige parem lahendus. Ja isegi siis, kui pooled kokkuleppele ei jõua, läheb vaidlus sealt edasi, kus ta enne läbirääkimisi pooleli jäi ja läbirääkimiste käigus esitatud väited või nende esitamata jätmine ei saa kedagi kahjustada. Seega, olulise kaaluga kohtumenetluses tasuks kasutada õigusnõustajat, samas küsimuses lepituses aga õigusnõustajat vaja ei ole, sest kui üks osapool tunneb, et ta läbirääkimistega ei nõustu, siis võib ta sealt lihtsalt ära minna.

Kohus saab otsustada vaid seda, mida seadus ette näeb. Samas võib poolte jaoks majanduslikult kõige kasulikum ja efektiivsem lahendus seisneda hoopis milleski muus.

Esimese astme kohtu otsus pole lõplik. Pooled peavad arvestama sellega, et lõplik selgus saabub alles siis, kui kõik edasikaebamise võimalused on ammendunud. Samas on kohtu poolt kinnitatud või notari poolt tõestatud kokkulepe lõplik. Kusjuures sel on sama jõud, mis jõustunud kohtuotsusel, st selle täitmiseks võib pöörduda ka kohtutäituri poole. Kohtumenetlus tekitab lisakulusid - tuleb maksta riigilõivu ja tihti ka õigusteenuse eest. Kaotaja peab kulud teisele poolele kinni maksma. Kui pooled kokkuleppele jõuavad, jäävad need kulud ära.

Mitmetes Euroopa riikides on loodud lepitusorganid ja vastu võetud lepitust reguleerivad seadused. Mõnes riigis peab teatud vaidluste puhul selleks, et saaks kohtusse pöörduda, isegi enne lepitaja juures ära käima. Tulemused on hämmastavad. Mõne riigi kogemus näitab, et kohustusliku kohtueelse lepituse raames sõlmitakse kokkuleppeid kuni 30-40% ulatuses. Sellele, et inimesed hakkaksid kohtuskäimise asemel rohkem kokkuleppeid sõlmima, saab ka riik kaasa aidata: korraldada lepitajatele koolitusi ja teha kättesaadavaks lepitajate kontaktid. Ses suunas tahab justiitsministeerium ka liikuda.

�rip�ev http://www.aripaev.ee/img/id-aripaev.svg
24. November 2011, 16:10
Otsi:

Ava täpsem otsing