Eesti kogub jõukust, Euroopa Liit takistab

Muidugi on minust häbematu pakkuda Eestile retsepte suurema jõukuse ja õnne saavutamiseks. Kuid just seda ma teen. Põhimõtted, mille ma välja toon, ei ole iseloomulikud Balti riikidele - nad on universaalsed.

Mis teeb paremaks elu Tallinnas, teeb sedasama ka Türgis, Timbuktus või Tulsas. Toormaterjal on sama - mitte metsad ega mineraalid, vaid inimesed. Loeb see, kui vabalt nad saavad kaubelda ja vahetada. Rahvaste rikkus tekibki vahetusaktis.

Mida vabamalt saavad inimesed kaubelda, seda jõukamaks nad muutuvad. Rikkus koosneb tihedast suhete koest. Mida laiemad on need vahetusneuronid, seda peenem ja mitmekesisem saab olla kaubandus. Majanduses tuntakse seda "võrreldava eelise" nime all ja just seda pean ma üheks selle distsipliini suureks avastuseks.

See toob meid kõige suurema probleemi juurde, millega Eesti maadleb. Kui Eesti sai NSVList vabaks, näis ELiga ühinemine targa sammuna. See näis kaitsevallina tuleviku agressioonide ees ja andis märku koostööst ülejäänud Euroopaga.

Mina arvan, et eestlased tegid sama vea, mille Suurbritannia oli teinud kaks aastakümmet varem. Euroopa Komisjon on purustava jõuga bürokraatia, kontrolli ja sekkumise sõjamasin. Komisjoni vaim (ja füüsiline reaalsus) on liberaalsete turgude suhtes veel palju vaenulikum kui tänane Moskva.

Võin selgitada. Euroopa Komisjon on ametis madalate maksude maade türanniseerimisega. Ta nõuab, et nad kas tõstaksid oma makse või raporteeriksid oma välisriikidesse investeerivate kodanike kohta kõrgete maksudega majanduste maksukogujatele. See on türannia.

"Kapitali väljavool", mis ELi võimukandjaid nii jubedalt muretsema paneb, on loomulik vastus rõhuvale maksustamisele ja reguleerimisele. Eesti peaks seda trotsima, mitte sellele kuuletuma. Termin "kapitali väljavool" tähistab tegelikult vaid seda, et inimesed teevad, mis neile meeldib.

Euroopa Komisjon surub riikidele peale ka veidrat uut protokolli meditsiini-, ravimi- ja toiduainetööstuses kasutatavate kemikaalide kohta. Selle uue algatuse nimi on REACH - kemikaalide registreerimine, hindamine ja autoriseerimine.

See hoolitseb selle eest, et turule ei lubataks ühtki uut kemikaali, mis võib kellelegi kahju teha. Oluline pole see, et see võib ravida tuhandeid, vaid see, et see võib olla vastuvõetamatu ühele inimesele. Innovatsioon on sellega lämmatatud. Tuntud majandusteadlane Richard Rahn on defineerinud seda ELi algatust kui "tervise ja turvalisuse seisukohalt puhast hullumeelsust", millel on majanduslikult Euroopale hävitav mõju. See on halb teadus, moondunud regulatsioon.

Samuti on groteskne, et ELi Ühine Põllumajanduspoliitika (CAP) jagab toetusi Eesti talupidajatele. See ei ole mitte heatahtlikkus, vaid majandusse valeinfo sissesöötmine. Hinnad peavad peegeldama tõdesid.

Need näited tõestavad, et Euroopa Komisjon on immuunne nende mehhanismide suhtes, mida me oleme harjunud kutsuma demokraatiaks ja mis tähendavad, et seaduste elluviijad peavad kandma vastutust. Kahtlemata on demokraatia nüri teraga ja vigane instrument, kuid see on parim, mille inimkond on suutnud välja töötada. Ja nüüd võtab EL selle üle võimust.

See legitiimsus, mille annavad võimukandjatele valimised, Euroopa Komisjoni ei puuduta. Ja see pole mitte pisike iluveake, vaid süsteemi olemuslik viga. Euroopa Komisjoni ei takista miski: seda ei saa peatada, vallandada ega muuta mingite valimistega. Ärge laske ennast eksitada võltsparlamendist, mis Brüsseli ja Strasbourgi vahel rändlindu mängib. See ei tee ei seadusi ega maksusta. Seda teeb komisjon.

Alanud Soome eesistujaperiood näitab, kui raske on isegi headel kavatsustel saavutada mingitki muudatust komisjoni enesekaitsele suunatud poliitikas. Mida Helsingi saab teha? Mitte midagi. ELis muutub meie seadus rohkem regulatsiooniks kui õigluseks. Mina eelistaksin, et käitumisreegleid pannakse proovile ja muudetakse kohtus pretsedendi ja kogemuse najal, mitte komisjonilt tulevate kõigile kehtivate direktiividega.

Heritage Fondi ja Wall Street Journali kõiki maailma riike haarav majandusvabaduse uurimus annab Eestile ülikõrged hinded tema liberaalse poliitika eest. Ma ei tea, kas need halvenevad nüüd ELi võimude pidevate sekkumiste tõttu või võtavad eestlased eeskuju prantslastest ja itaallastest ning ignoreerivad Brüsselit.

See analüüs kiidab heaks Eesti proportsionaalse tulumaksu uuenduse. Mina loodan, et see võluv mõte saab teoks kõikides maades. Minu ainuke etteheide on 20 protsendi künnis. Miks mitte 10 protsenti? Tulud tõuseksid, sest kaubandus õitseks.

Võti nii vabaduse kui ka jõukuse juurde peitub omandiõigustes. See kõlab banaalselt, kuid see on ometi majandusliku dünaamilisuse retsepti tuum. Miks on keskaegne Tallinn nii võluv? Asi pole ainult linna vanuses, mõõtudes või ehitistes. Kauni linnapildi loovad omandiõigused.

Londoni poolt vaadatuna on Eesti nagunii kõige edukam postsotsialistlik majandus. Eesti on nii kiiresti taastanud kodanikuühiskonna. Hoopis Suurbritannia peaks Eestilt õppima.

Aga mulle teeb haiget see, et Eesti nüüd ELi direktiivide all iseennast taasbürokratiseerib ja taasreguleerib, et tulla vastu Brüsselile ja alluda seal tehtud vigadele. Selle asemel, et omaenda inimestele veelgi rohkem vabadust anda.

Autor: John Blundell