Leigo järvemuusika lõpetab Põhjala toonides

12. augustil toimub Leigol 2006. aasta viimane järvemuusika kontsert.

"Meil ei ole peaesinejaid ega soojendajaid," ütleb korraldaja Tiiu Tamm. Leigol on kõik muusikud võrdselt tähtsad ning kavva paigutatud on nad vastavalt sellele, kuidas nende esinemine tulevärgiga sobib.

Leigo järvemuusika on vaimustav segu erinevatest meeleoluloomise vahenditest, millest muusika on ainult üks osa. Leigo muusikaüritustega käib kaasas suurejooneline ja läbimõeldud tulevärk, igavikulise meeleolu kujundab kaunis loodus. Leigo järvemaastikul on eriline aura, mille tule ja muusikaga rõhutatud mõju vist küll kedagi külmaks ei jäta. Esinejate valimise juures arvestatakse eelkõige seda, kes Leigo atmosfääriga sobiks ning seda võimendada oskaks.

Lavasid on kaks, õhtu jooksul liigub publik väikse järve lava eest lähedal asuva suure järve lava juurde. Leigo mahutab korraldajate sõnul väga palju rahvast ning seekord loodetakse publikut 10 000 inimese ringis.

12. augusti kontserti alustab väiksel järvel Tafenau & Sibul koostööprojekt. Riho Sibula kähedat vokaali toetavad Raivo Tafenau klaarid saksofonihelid, kahe mehe maskuliinne unelemine muusikas kannab sõnumit inimlikust headusest.

Emiliana Torrini jätkab unistamist, võttes appi kitarri ja klaverid. Torrini on kaunis lauljatar Islandilt, kes on Islandi parima hääle auhinna saamisega nimetatud Islandi üheks parimatest lauljast. Torrini laul on intiimne ja vaiksem, kui sellele järgnevad etteasted suure järve laval.

Programm jätkub Põhjamaade džässprojektiga viie erineva riigi muusikute osavõtul ning lõpeb Soome akordionimaagi Kimmo Pohjoneni esinemisega. Põhjamaade džässprojekti muusikud loovad meeldivalt jälgitavat, liigsete efektideta, samas meisterlikku muusikat. Sügavad toonid, tõsised ja karged meloodiad kirjeldavad põhjamaa karget ilu.

Kimmo Pohjonen on käinud Eestis mitmel korral varemgi, seekord on tal uudisena kaasas saategrupp, kuhu kuuluvad kaks viiulit, vioola ja tšello. Pohjonen ise jätkab šamaanirituaale akordionil, kasutades pilli nii, nagu ükski teine akordionimängija ei kasuta ning ükski akordioniõpetaja kunagi ei õpeta. Leigol on Pohjonen esinenud ka 2003. aastal ning kuna korraldajate meelest sobis ta õhkkonda väga hästi, otsustati ta uuesti kutsuda.

Pohjoneni mäng on võimas ja vallutav, segu futuristlikust kaosetunnetusest ning folkloorsest algest. Solisti helipuldis matistatud naeruvalingud ja joigumine on üldmeloodia kindel osa. Kasvava pingega kulgev esinemine meenutab rituaali, sünge valgus süvendab helide sugestiivsust. Valgusefektid on Pohjoneni esinemisega alati kaasas käinud, ka Leigo tulevärgi kulminatsioon on planeeritud just Pohjoneni esinemise ajale.