Pirita klooster tänasest ooperikires

Kogenud põhjanaabrite juures Savonlinnas, kuidas vana kindlus ärkab uuele elule muusikafestivali läbi, tekkis dirigent Eri Klasil soov, et ka Tallinnas oleks sama kaalukas suvefestival. Tallinna Filharmoonia kunstilise juhina on tarmukas dirigent oma unistusi reaalsuseks muutmas.

Birgitta Festivali teeb ainulaadseks kõigepealt iidne klooster ise, mis selleks festivaliks kaetakse 430 aasta järel esmakordselt pärast ajaloolist põlengut 1300ruutmeetrise katusega. Ka 1200kohaline tribüün on sel aastal kompaktsem. Publik pääseb tribüünile nelja sissepääsu ja kolme trepi kaudu, ligipääs on tagatud ka ratastoolidele. Kaitsmaks vaatajaid augustiõhtu jaheduse ja tuule eest, paigaldatakse aknakatted. Nõnda püüavad korraldajad teha võimalikult mugavaks ooperikunsti jälgimise ajaloolises kloostris, mille ilu ja võlu avaneb just õhtupimeduses.

Sel festivalil muutuvad maagiliselt mõjuvad ajaloolised müürid tänapäeva tipptasemel valgustehnika värvituna kord Buenos Airese tänavateks, kord Siberi vangilaagri müürideks, kord Rooma imperaatori paleeks.

Kunstilistes taotlustes tõuseb esile kõrgtase kõrvuti kloostri vaimsusega seotud teostega. Lisaks vokaal-sümfoonilistele suurvormidele on sisulisi ühendusi kloostriga nii Piazzolla kui ka Šostakovitši ooperitel.

Festivali märksõna on teatraalsus. Lavalistest lahendustest on põnevad hiigelbandoneoon Piazzolla ooperis "Maria de Buenos Aires", lavalaiune bassein Mozarti "Tituse halastuses" ning juba eelmisest aastast tuntud üle publiku kiikuvad tegelased Orffi "Carmina Buranas". Lavastuslikult paeluvate ooperite kõrval on ka vokaal-sümfoonilised suurvormid koreograafiliselt seatud.

Püha Birgitta ordu nunnakloostri müürid on läbi imbunud katoliku usku naiste palvetest ja muredest. Piazzolla ooper on lugu naisest Argentina katoliiklikus ühiskonnas, tema karistusest ja lunastusest. Šostakovitši ooperis näitab lavastaja naise hinge sunnitööd - psüühikat ekstreemse kire ja armastuse seisundis. Kui palju on aga selle hinge sunnitöö eest nunnakloostrisse varjule tuldud.

Argentiinlaste, helilooja Piazzolla ja poeet Horacio Ferreri teoses "Maria de Buenos Aires" avaneb praegu kuum tangoteema oma intiimsuses ja igatsuses, kibeduses ja magususes.

Lavastaja on Peeter Volkonski, muusikaline juht Mihhail Gerts, kunstnik Hardi Volmer, koreograaf Laine Mägi.

Nimiosas on ooperi- ja kammerlaulja Angelika Klas-Fagerlund, hinnatud eriti Soome tangolavadel. Jutustaja El Duende rollis on Puerto Ricos sündinud laulja ja näitleja Daniel Bonilla-Torres, kes selle ooperi maailmas kuulsaks mänginud. Eesti lavastus on talle kümnes.

Esietendusel Buenos Airese Planet Teatris 1968. aastal mängis ta koos Itaalia superstaari Milvaga, kes oli Piazzolla armastatu.

Daniel Bonilla-Torres: " "Maria de Buenos Aires" toob publiku ette ladina-ameerika naise sotsiaalse tegelikkuse, tema saatuse ja võitlused selles katoliiklikus matšoühiskonnas. Aga ka selle maailmanurga inimeste kurbuse ja melanhoolse mõtteviisi. Näitab vajadust väljendada tango-teksti kaudu kõike, mis neid igapäevases elus ümbritseb, emotsionaalselt ja füüsiliselt mõjutab. On nagu kuulda lõputut reekviemi nende elule."

Bonilla-Torres on tähele pannud, et introvertsele eurooplasele meeldib selle muusika intiimsus, mida rõhutavad sensuaalne rütm ning harmoonia. "Nad justkui sulgevad silmad ja tantsivad "tango embuses", kaovad nende endi maailma - olgu see siis minevikus või olevikus, aga mitte kunagi tulevikus. Selle muusikaga saab põgeneda oma igapäeva rutiinist, nautida paremini oma praegust elu, vürtsitatuna veidikese nostalgiaga."

Kaastegevad on näitlejad Ardo Ran Varres, Mart Kampus, Aita Vaher, kõnekoor, tantsijad ja orkester.

Astor Piazzolla tango-ooperi "Maria de Buenos Aires" etendused leiavad aset 11. ja 12. augustil algusega kell 21.

Lavastaja Dmitri Bertmani loodud Moskva ooperiteater "Helikon" püüab vältida "mugavaid" äraleierdatud lahendusi ja pakub publikule uudset vaatenurka, pidades sealjuures täpselt kinni autori mõttest.

Helikon Opera fenomeniks peetaksegi sügavast sisulisest analüüsist tulenevaid rabavaid lavastuslikke võtteid, mis paeluvad kindlasti ka neid, kes muidu ooperis ei käi.

"Teatrikülastus peab vaatajat kuidagi muutma, ja minu ülesanne on anda selleks põhjust. Ooper on tuleviku kunst, mis võistleb interneti ja videoga… Muusika on tohutu jõud - see tuleb appi ka siis, kui tekst jääb nõrgaks, see katab andetuse kinni," ütleb Bertman.

"Helikon" toob meie publikule 15. augustil Mozarti viimase ooperi "Tituse halastus" ja 17. augustil Šostakovitši ooperi "Mtsenski maakonna Lady Macbeth".

Moskva Novaja Opera Koor ja Eesti Riiklik Sümfooniaorkester Eri Klasi dirigeerimisel esitavad koos solistidega kaks vokaal-sümfoonilist suurvormi koostöös tantsuteatriga Fine 5.

Tiina Olleski ja René Nõmmiku koreograafia on kui totaalne teater valguse, varjude, sõna, muusika ja koorimasside liikumisega, mis kulgeb lavalt videoekraanile ning tagasi. 18. augustil Orffi "Carmina Buranas" on solistid Angelika Mikk, Urmas Põldma ja Jassi Zahharov.

19. augustil Verdi Reekviemis Aile Asszonyi, Annely Peebo ja Mati Palm.

Birgitta Festivali lõpetab 20. augustil kontsert "Tuulatud Thule" Tõnis Mägi, "Utima Thule" ja Tallinna Kammerorkestriga.

Autor: Kersti Inno