Suutäis Tšehhovit ja kõhutäis naeru

Igatahes naerda Ugala tiigi kaldal saab ja mitte vähe, sest naljasoone ummistumise eest kaitseb vana hea Tšehhovi irooniliselt vahe tekst. Vähemalt neid, kes peavad lugu ehk pisut peenekoelisemast huumorist, mõnuga loodud karakteritest ja klassikalisest teatritükist vabas õhus. Soovija saab kirsiviina mekkida ka.

Mis ootab aga ees neid, kes otsustavad uuendada või alles sõlmida sõprust Anton Tšehhovi novellidega?

Esmalt kindlasti arusaamine, et inimtüüpide galerii meie ümber on aegumatu koostisega.

Muutuvad ajad ja moed ning areneb tehnika, inimene selle keskel hoiab ikka oma nõrkustest kinni. Olgu selleks söömarlus, viinajoomine, ahnus ja edevus, himu võõra naise järele või mis iganes.

Ugala näitlejad sätivad meile Peeter Tammearu lavastuses kõverpeegli nina ette ja teevad seda väga värvikalt. Kusjuures enamik neist jõuab etenduse jooksul lausa mitu säravat osatäitmist pakkuda.

Tore on, et viljandlased pole publiku püüdmisel liiga ahneks läinud ning suhteliselt intiimse vabaõhulava ette liiga palju istepinke kuhjanud - pole karta, et kellelgi midagi heast tekstist kaotsi läheb.

Etenduse vaheaegadel võib aga vahelduseks õuest "tuppa" astuda ja teatrimaja jalutussaalis eelmiste suvede vabaõhulavastusi meenutada.

Etendusega ühes rütmis töötavad ka Ugala puhvetid, pakkudes vaheajal muu hulgas kirsinapsi. Koostööks võib pidada ehk sedagi, et grill-liha telgi juurest õhku paiskuv lõhn on ideaalseks taustaks head toitu ülistavale monoloogile. Peeter Jürgens esitab seda nii isuäratavalt, et tühjema kõhuga vaatajal on raske panna vastu kiusatusele tellida endalegi üks mõnus lihatükk.

Kokkuvõttes jääb öelda, et oma autonina ei tasu Viljandi poole keerama hakata vaid neil, kes huvituvad ülilihtsakoelisest laadapalaganist või vastupidi - ei lepi vähemaga kui kõrgfilosoofiline inimhingede süvaanalüüs.

Ugala "Kolm klaasikest kirsiviina" on õhtu täis kvaliteetset meelelahutust, mis paneb mõne asja üle ehk korraks pikemalt järele mõtlema, kuid tõsist koduülesannet kaasa ei anna. On ju veel suvi ja elukooliski aeg asju kergemalt võtta!

Autor: Ülle Hallik