Ärimehed heategevusfondide etteotsa?

Robert J. Shiller 16. august 2006, 00:00

USA ja ilmselt ka maailma kaht kõige rikkamat inimest, Bill Gatesi ja Warren Buffettit, tuntakse Andrew Carnegie kuulsa 1889. aastal kirjutatud essee "Jõukuse gospel" imetlejana. Carnegie kuldvaramusse kuuluv uurimus annab moraalse õigustuse kapitalismis tekkivale rikkuse kontsentratsioonile. Terasemagnaat ja filantroop Carnegie väidab, et just tohutu jõukuse juurest jõutakse läbimõeldud heategevuslike annetusteni ja teaduse ning kunsti toetamiseni. Ühesõnaga: suur isiklik rikkus viib suurte tsivilisatsioonideni.

"Jõukuse gospel" rajaneb eeldusel, et ärikonkurentsis jäävad ellu kõige tugevamad ja osavamad. Carnegie kinnitusel suudavad äris läbi löönud ja suure isikliku varanduse kogunud inimesed paremini hinnata, kuidas maailm tegelikult toimib ning on seega ka sobivamad hindama seda, kuhu ressursid suunata.

Carnegie pooldas ka pärandimaksu, leides, et on mõistlikum innustada rikkaid kulutama oma varandust õigetele eesmärkidele oma eluajal, kui lasta neil jätta selle jagamine andetute järeltulijate hooleks.

Hiljuti teatas Bill Gates, et kavatseb talitada Carnegie juhtnööride kohaselt ja pühenduda täisajaga Bill ja Melinda Gatesi Fondile. Warren Buffett omakorda otsustas jätta suurem osa oma varandusest ehk ligi 31 miljardit dollarit Gatesi fondile.

Gates on vastuoluline, aga vähesed kahtlevad tema taiplikkuses. Ometi pole kindel, et Carnegiel oli õigus, et edukad äriinimesed on ka parimad heategevuslike fondide juhid.

Ettevõtluses kasulikud jooned, nagu agressiivsus või poliitiline taip, ei pruugi filantroopias kasuks tulla. Samuti võib fondi juhtimine nõuda sotsiaalsete probleemide, kunstide või teaduste tundmist, mis ei pruugi minna kokku endise kapitalisti huvide ja kalduvustega.

Carnegie mõttekäigu tõsisem puudus on aga see, et keskealistel ettevõtjatel võib olla lihtsalt psühholoogiliselt liiga raske filantroopiasse suunduda. Kas nad suudavad tõesti pärast seda, kui on ärimaailma ellujääjatena suure rikkuse kogunud, selle ära kinkimisele pühenduda?

Hoolimata sellest, kas Gates oma lubadusele truuks jääb, tunduvad temasarnased inimesed siiski olema pigem reeglit kinnitavad erandid. Mind teeb skeptiliseks mõte, et Gatesi eeskuju võiks tuua kaasa uue laine varaseid pensionileminejaid, kes kõik tahavad oma äride etteotsast heategevusfondide juhtideks suunduda.

"Jõukuse gosplis" pakutud õigustusele rikkuse kontsentreerumisele leidub kõige rohkem toetajaid USAs, mis peegeldab ameeriklaste suuremat imetlust äriinimeste vastu. Kuid Carnegie argumendist ei saanud isegi Ameerikas iialgi üldtunnustatud doktriini, sest enamik inimesi lihtsalt ei nõustu mõttega, et rahakad ettevõtjad on targemad ja asuvad moraalselt kõrgemal.

Ka USA filmid ja teleseriaalid ei ülista suurte filantroopidest ärimagnaatide elu. Nagu kõigile teistele rahvastele, meeldib ka ameeriklastele vaadata telekast äriinimesi, kes on õelad ja saavad lõpuks oma teenitud karistuse.

Samas on heategevuslik annetamine USAs rohkem levinud kui kuskil mujal maailmas. Kui kirikutele tehtud annetused välja arvata, ulatuvad need annetused USAs 1%-ni SKPst. Samas pole ka 1% SKPst teab mis suur number ning sellestki moodustab väga suure osa koos Buffetti antuga 60 miljardi dollari suurusjärku jääva Bill ja Melinda Gatesi Fond. Loomulikult on Gates ja Buffett kiituse ära teeninud. Aga me ei saa nende käitumisest veel järeldada, et Carnegie "Jõukuse gospel" ongi nende käitumise läbi oma tõestuse leidnud.

Copyright: Project Syndicate, 2006. www.project-syndicate.org

Äripäev http://www.aripaev.ee/img/id-aripaev.svg
24. November 2011, 16:11
Otsi:

Ava täpsem otsing