Euroopa Komisjon pole turumajanduse vastane

Huvitav oli lugeda 11. augusti Äripäevast John Blundelli süüdistusi Euroopa Komisjoni aadressil. Tema väitel on "Komisjoni vaim (ja füüsiline reaalsus) /---/ liberaalsete turgude suhtes veel palju vaenulikum kui tänane Moskva". Euroopa Komisjoni "ei peata miski: teda ei saa peatada, vallandada ega muuta mingite valimistega."

Ta arvab ka, et "ülikõrged hinded", mida Eesti majandusmudel saab Heritage Fondi ja Wall Street Journali majandusvabaduse uuringus, kas halvenevad "ELi võimude pidevate sekkumiste tõttu" või hakkavad eestlased "Brüsselit" ignoreerima. Lisaks räägib tema kirjutis omandiõiguse olulisusest, millel aga ei ole mingit seost ülejäänud artikliga. Ent see jätab mulje, nagu tahaks mõni kuri anonüümne "Brüsseli" bürokraat kellegi omandiõiguse kallale asuda.

Võtame autori väited ükshaaval ette. Näiteks tema süüdistused, et Euroopa Komisjon on turumajanduse vastu. Võrdlust tänapäeva Venemaaga, mis on ka kõige viimasest ELi liikmesriigist Heritage Fondi majandusvabaduse indeksis 70 kohta tagapool, ei hakka kommenteerimagi.

Kuid kui Euroopa Komisjon oleks nii turumajanduse vastane, nagu Blundell väidab, siis ei oleks ilmselt seesama komisjon õhutanud kõiki liikmesriike oma tööjõuturgu kohe avama ega kirjutanud raportit sellest, kuivõrd majanduslikult kasulik on tööjõu vaba liikumine. Et kõik liikmesmaad veel nii teinud ei ole, tuleneb nende riikide suveräänsetest otsustest, mitte aga komisjoni diktaadist.

Samuti eksib Blundell, kui ta süüdistab komisjoni "madalate maksude maade türanniseerimises". Arutelusid maksude ühtlustamise teemal on küll toimunud, ent need on alati olnud ajendatud teatud liikmesriikide soovidest.

Blundell unustab ära (või ta ei tea), et EL on ikkagi suveräänsetest riikidest koosnev liit, kus põhimõttelisi otsuseid võtavad vastu liikmesriikide ministrid. Komisjon on vaid otsuseid täide saatev ja nende järgimist reguleeriv organ. See "Brüssel", millest kirjutab Blundell ja mis otsustab näiteks ühtse põllumajanduspoliitika edasist saatust, on ELi Ministrite Nõukogu, kus osalevad teiste hulgas ka Eesti (ja Suurbritannia) ministrid.

Tema väide, et "Euroopa Komisjoni ei peata miski", jätab samuti mulje, et Blundell ei ole kursis ELi toimemehhanismidega. Esiteks panevad komisjoni viieks aastaks paika liikmesriikide ja Euroopa Parlament. Teiseks aga astus Jacques Santeri juhitud komisjon just Euroopa Parlamendi survel 1999. aastal tagasi. Nii ilmselt asutus, mida ei "peata miski", ei toimiks.

Mis puutub väitesse, et ELi kuulumine halvendab riigi seisu rahvusvahelises konkurentsis, siis see väide sellessamas Heritage Fondi uuringus tõestamist ei leia. 2006. aasta majandusvabaduse tabelis on Eestist eespool juba kaua ELi kuulunud Iirimaa, Suurbritannia ja Luksemburg - kusjuures Suurbritannia on ka üks kohusetundlikumaid Euroopa Komisjoni direktiivide elluviijaid, mis aga ei paista tema konkurentsivõimet nõrgestavat.

Eestist tahapoole, ent ikka veel esikahekümnesse ja seega Heritage Fondi ja Wall Street Journali terminoloogias "vabade" riikide hulka mahuvad veel ELi liikmesriigid Taani, Soome, Küpros, Holland, Austria, Rootsi ja Saksamaa.

Seega on üle poole maadest, kus on maailma kõige vabam turumajandus, ELi liikmesriigid - vastavalt Blundelli enda poolt esile tõstetud uuringule. Mitte just hävitav hinnang mõjule, mida avaldab ELi liikmeks olemine. Just ELi liikmena on Eesti saavutanud väga suure majanduskasvu ja tööpuuduse olulise languse.

Autor: Toivo Klaar