Laupäev 3. detsember 2016

AS ÄRIPÄEV
Pärnu mnt 105, 19094 Tallinn
Telefon: (372) 667 0111
E-post: online@aripaev.ee

Austraalia ilusaim rannikutee sõjaohvrite mälestuseks

Eneli Ivask 25. august 2006, 00:00

Maailma ilusaim rannikutee on mälestusmärk Esimeses maailmasõjas hukkunud Austraalia sõduritele. Ligi 3000 sõjast tagasi pöördunud meest rabasid 14 aastat rasket tööd teha, mille tulemusena 1932. aasta lõpus rannikutee ametlikult avati. Korralikust teest või raudteest - tollal oli rannikuäärseid kogukondi ühendava raudtee ehitamise kõrgaeg - oli unistatud rohkem kui poolsada aastat.

Kavatsen ühendada vajaliku meeldivaga ning plaanin Adelaide'ist sõitu Victoria osariigi pealinna Melbourne'i mitte otsemat, vaid ilusamat teed mööda. Väike turu-uuring paaris peamiselt seljakotituristidele (keda on Austraalias kümneid kui mitte sadu tuhandeid) suunatud reisibüroos ning saan teada, et kõige mõistlikum valik nii ajaliselt kui ka rahaliselt oleks nn seljakotirändurite tuuribuss.

Lisaks ühest kohast teise sõitmisele kolistab see kolme päeva jooksul läbi ka kõik teele jäävad vaatamisväärsused. Veel peibutatakse mind ühe tasuta ööbimisega Melbourne'is ja lubatakse hommikul hotelli eest peale korjata. Rääkimata kõigest kaunist, mida ma sellel tuuril näeksin.

Esmapilgul tundub valik hea olevat, sest auto üürimine on kallis (kuigi bensiin odav), hääletada ei taha ja ühistransport meie mõistes peaaegu puudub. Igaks juhuks viskan silma peale ka mõnele kuulutustulbale hostelis ja reisibüroos, sest vahetevahel otsitakse seltsilist, kellega teekonda ja kulusid jagada. Kahjuks ei hakka midagi sobivat silma - küll võiksin leida koha mõnes autos sisemaaretkel põhja või siis soetada üsna soodsalt matkamiseks kohandatud täisvarustuses auto.

Järgmisel hommikul mõni minut enne kaheksat ootab hotelli ees valge uhkete reklaamidega 22kohaline buss, millel konksu küljes treiler, kuhu sokutatakse ka minu pagas.

Bussijuht-giid Bernie tundub olevat tore mees - pikkade hallisäbruliste juuste ja jõulumeheliku habemega ning hoolimata Austraalia südatalvest kannab ta vaid lühikesi pükse ja T-särki. Lisaks roolikeeramisele lobiseb ta vahetpidamata mõnusa aussie-aktsendiga ning pärast väikest tutvusringi saan teada, et reisikaaslasi on igast maailma nurgast: Uus-Meremaalt, Kanadast, Jaapanist, Koreast, Hiinast ja mitmelt poolt Euroopast.

Esimene päev möödub peamiselt maanteel kilomeetreid mõõtes, aeg-ajalt tehakse väiksemaid peatusi, et jalutada matkarajal, imetleda koski ning tutvuda aborigeenide kultuurikeskusega. Veel näeme hingematvalt kauneid vaateid ning albiinokänguruid.

Pimedas jõuame sõna otseses mõttes keset eimidagi, sest Austraalia lõputu tühjuse ja suurte vahemaadega harjumine võtab omajagu aega. Õhtusöögiks valmistab Bernie meile nn aussie barbie't (austraalia slängisõna barbecue'st), selle meeldejäävaim osa on grillitud känguruliha. Järgneb mitteametlik kultuurivahetusprogramm.

Teise päeva ennelõunal matkame Grampiansi rahvuspargis. Tegemist on füüsiliselt nõudliku matkaga ning mõned kaaslased on püstihädas - libedatel kaljudel ning kitsastes kaljulõhedes turnimine ilma sportlike jalanõudeta pole just meeldivaim ülesanne. Aeg-ajalt näeme hüppavaid kukkurloomi, kes on külastajatega harjunud ning lasevad end seetõttu üsna lähedalt uudistada. Äkilised liigutused neile sellegipoolest ei meeldi ja ohtu märgates hüppavad nad pikkade graatsiliste sammudega eemale.

Pärastlõunal jõuame esimest korda mere äärde. Meie muidu aktiivse mesilaseparvena pidevalt sumisev grupp jääb ühekorraga väga vaikseks - kõigil on imetlusest suu lahti. Rännak muutubki seejärel pidevaks bussist sisse-välja ronimiseks, sest iga paari kilomeetri järel on mõni eriline paik - huvitav pinnavorm või külastuskeskus.

Päikeseloojangut naudime ranniku kuulsaima vaatamisväärsuse, nn Kaheteistkümne Apostli juures. Hoolimata nimest on neid 20 miljoni aasta vanuseid ja ligikaudu 40 meetri kõrguseid rannikumeres asuvaid isemoodi liivakivikaljusid tegelikult vaid kaheksa. Veel hiljuti oli kuulsaid sambaid ühe võrra rohkem, kuid see kadus turistide silme all 2005. aasta juunikuus lainetesse. Teadlaste sõnul juhtub aja jooksul sama ka teiste sammastega, sest tegemist on auväärses vanuses kaljudega ning erosioon on teinud oma töö.

Samba näol polnud tegemist esimese vaatamisväärsusega, mis sealkandis kokku on kukkunud. 1990. aastal kadus lainetevoolu võlvkaar, mida kutsuti Londoni sillaks, ning kaks turisti sattusid allesjäänud paljanditele lõksu. Nad päästeti helikopteriga.

Ootamatult, kuid ülimalt positiivse üllatusena satun esimest korda elus vihmametsa. Tegemist pole küll tõelise ehk ekvatoriaalse vihmametsaga, kuid seegi tundub väga ehe. Läbi puulatvade taeva poole vaadates võib õhkõrnalt aru saada, et täna on ilus päikesepaisteline ilm, kuna tegelikult on metsas niiske ja pime. Võtame ette väiksemat sorti matka, mille jooksul näidatakse meile igasugu põnevaid taimi, paarimeetrise läbimõõduga sõnajalgu ning aukartustäratava välimusega puid. Nii mõnigi kord on äratundmisrõõm - selle taime miniatuurset vormi kasvatakse kodumaal toataimena.

Austraalia iseärasuseks on eukalüptimetsade rohkus - pole teist mandrit, kus 90% taimkattest on vaid ühte liiki. Rannikuäärsetes eukalüptimetsades avaneb üks väheseid võimalusi teha väljaspool loomaaedu tutvust Austraalia vapilooma koaalaga. Vanas eesti kõnepruugis kukkurkaruks kutsutud loom meenutab oma pehme olemisega tõepoolest nunnut kaisukaru.

Koaalad pole Rohelisel Mandril nii levinud ja igapäevaselt nähtavad kui teised Austraalia kukkurloomad. Valdava osa oma päevast saadavad nad mööda liikumatult, peites end kõrgele puu otsa lehtede varju - seega on neid raske märgata. Koaalade pesitsuskohti tuleb teada ning ilma giidita tunduks nende leidmine päris ületamatu eesmärk.

Seljakotirändurite matka pärastlõunane teekond on üks ilusamaid, mida olen kunagi sõitnud. Maastik vaheldub ebaaustraalialikult kiiresti, sest olen harjunud üüratute vahemaade ja omamoodi monotoonsusega. Kord jäävad meie teele armsad väikelinnad, siis sõidame mööda tõelistest surfiparadiisidest ning ilusatest laiadest liivarandadest.

Seejärel vonkleb rannikutee mööda kitsaid serpentiine merepinnalt kuni paarisaja meetri kõrgusele, ületades mäeahelikke. Aeg-ajalt on maantee väga käänuline ja kitsas - ühele poole jäävad dramaatilised järsud kaljud ja teisele poole idüllilised merelahed.

Viimasel lühikesel peatusel enne Melbourne'i jõudmist ulatab kavala näoga giid mulle A4 formaadis ümbriku, millest leian imeilusa päikseloojangu pildi Kaheteistkümnest Apostlist. Tagaküljele on kirjutatud pühendus: "Enelile, mu esimesele Eesti seljakotirändurile!!! Loodetavasti sa nautisid neid kolme päeva, nagu ka ülejäänud osa oma reisist. Kõike paremat edaspidiseks!"

Tänan õnne, et mul on päikeseprillid ees, sest mu silmad vajuvad suurest liigutusest pisaraid täis.

Fotod: Eneli Ivask

Äripäev http://www.aripaev.ee/img/id-aripaev.svg
25. November 2011, 10:18
Otsi:

Ava täpsem otsing