Laupäev 10. detsember 2016

AS ÄRIPÄEV
Pärnu mnt 105, 19094 Tallinn
Telefon: (372) 667 0111
E-post: online@aripaev.ee

Hõljudes maa ja taeva vahel

Karin Räägel 25. august 2006, 00:00

Ehkki paljude jaoks on arusaamatu, miks peaks kaine inimene tehniliselt korras ja pädeva juhiga lennukist välja hüppama, on langevarjundus võrdlemisi ohutu ala. Pigem sisseharjunud kõrgusekartus kui hirm tehnika tõrkumise ees hoiab paljusid sellest alast eemal.

"Kõrgusekartus on inimlik tunne, meil on palju inimesi, kes ütlevad, et ma kardan kõrgust ja ma kindlasti ei hüppa sealt alla. Samas tuleb iga aasta sadakond algajat kursustele ja nendest jätavad hüppamata kõigest protsent või paar. Mina kardan kõrgust pigem üheksanda korruse rõdu äärel kui lennukis 4000 meetri kõrgusel, võiks öelda, et kardan hoopis madalust," räägib Raul Reap, kes igapäevaselt töötab Estonian Airis.

Ka oma vabal ajal ei suuda Raul olla taevalaotusest kaugel ning naudib igal võimalikul juhul lennukitest alla hüppamist. Alates 1997. aastast on tal seljataga juba 830 hüpet ning teda tuntakse hinnatud instruktorina. "Kui kord lendamise viga külge sündinud, siis otsid igalt poolt leevendust, see on ravimatu haigus," põhjendab Raul, kes lisaks tegeleb ka purilennundusega.

Langevarje on kahte sorti: ümmargused dessantlangevarjud, millega tänapäeval tsiviilhüppeid ei tehta, kuna neid ei ole võimalik juhtida, ning hea juhitavusega liugvarjud, mille leiutamine oli revolutsioon hobihüppamises. Sinnamaani üritati ümmargust varju võimalikult juhitavaks teha. Tänapäeval on langevarjumaailmas erinevaid varje - piltlikult suurtest pereautodest sportautodeni. Mida väiksem ja elliptilisema kujuga, seda huvitavam on varjuga lennata, see võimaldab teha mitmesuguseid pöördeid ja arendada suurt horisontaalkiirust. Algajatele antakse siiski "pereautod", mis on rahulikud ja turvalised.

Inimesed jõuavad hüppamiseni põnevaid radu mööda. Reklaamispetsialist Jane Hein tundis alguses hoopis sotsiaalset survet - pidi oma töö tõttu minema pooleldi sundkorras koos kliendiga lennukist alla hüppama. Tänaseks on Jane teinud 150 hüpet. "Mina liitusin klubiga 2001. aastal. Olen selline vaikne toksija. Kui suuremad hüppajad teevad 200-300 hüpet hooajal, siis mina paar-kolmkümmend hüpet. Ilmselt on minu alalhoiuinstinkt nii suur, et ma turbulentsi või tugeva tuulega hüppama ei trügi."

Paljud tulevad hüppama oma algatusel. "Olin kusagilt telekast või ajakirjadest näinud ja minus tärkas huvi. Otsisin internetist, milliseid võimalusi pakutakse, ja läksingi kursustele," räägib Eeva-Liisa Kann, kellel seljataga 910 hüpet ja Visiooni ilmumise ajal käsil kujundhüpete maailmameistrivõistlused Saksamaal.

Marilin Liivi jaoks, kes alles sellel hooajal oma esimese hüppe tegi, osutus raskeks tuttavate juttudest ülesaamine - kõik tema sõbrad ja tuttavad hirmutasid teda juttudega jala- ja käeluumurdudest. Alles pärast oma praeguse elukaaslasega kohtumist kujunes tal langevarjundusest veidi reaalsem pilt ning see andis tõuke proovida. Marilin on sel suvel sooritanud juba ligi paarkümmend hüpet.

Hüppamine on tänapäeval tehtud üsna lihtsaks. Kursused toimuvad nädalavahetuseti, hiljemalt reede lõunaks on vaja endale selgeks teha, kas plaanid hüpata või mitte. Reede õhtul tuleb tulla kursustele ja laupäeval saab juba hüpata. "Kursustel näidati videoid hüpetest ja siis hakkas mul hirm, et kuidas ma ikka sealt alla hüppan. See tundus täiesti hullumeelne," meenutab Marilin oma hirme enne hüppele minekut. "Kui lennukist väljusin, siis ma ei saanud midagi aru, see oli ikka tohutu adrenaliinilaks. Alles siis, kui langevarju pea kohal nägin, ilmus näole rahulik naeratus, lihtsalt nii hea tunne oli," seletab Marilin.

Instruktorina on Raul märganud, et esmahüppajate esimeseks emotsiooniks ongi reaalse olustiku erinevus ettekujutatust. Lisaks kõrgusele on üleval meeletu tuul, umbes 140-160 km/h, ja tohutu mootorimürin. "No pista käsi autoaknast välja ja kujuta ette, et oled üleni seal ja all on vaid tühjus," kirjeldab ta. "Langevarjunduses ei ole küsimus, kui madalalt hüpata, sest madalalt hüppamine ei ole üldsegi ohutum. Mida kõrgem hüpe, seda rohkem on aega võimalike probleemidega õhus tegeleda."

Esimesest probleemist hüppel on Marilinil lugu rääkida: "Mu viimane hüpe tegelikult läkski natuke untsu, sest mõtlesin küll maa peal valmis, mida ma õhus teen, aga ma hakkasin õhus pöörlema ja unustasin vaadata kõrgusemõõtjat. Kui ma üks hetk vaatasin, siis nägin, et minna oli jäänud vaid 800 meetrit, avasin kiiresti varju. See oli karm õppetund. Kindlasti oskajad suudavad ka õhus mõelda, mida nad teevad, aga algajad peavad kindlasti plaani juba ette täpselt välja mõtlema. Midagi halba õnneks seekord ei juhtunud ja maandusin ilusasti lennuväljal."

Rauli sõnul nõuab Eesti seadus, et langevari oleks avatud hiljemalt kuuesaja meetri pealt, aga tavaliselt avatakse see tuhande kandis. "Sportlikud hüpped tehakse nelja tuhande meetri pealt, nii et enne avamist on kolm kilomeetrit vabalangemist. 4000 on selline mõistlik hapniku piir, sest kõrgemal hakkab hapnikku juba puudu jääma, madalamalt aga ei ole mõtet hüpata, kuna siis jääb vabalangemist liiga väheks. Vabalangemine võtab aega umbes minuti. Kui James Bondi filmides on näha, et mees lendab ligi viis minutit, siis on tegemist ilmselge pettusega," hoiatab Raul, kuna ilma hapnikuvarustuseta ei saa inimene hüpata kõrgemalt kui viis kilomeetrit. Pärast varju avanemist tuhande meetri peal on langemist veel nelja-viie minuti jagu.

Teada-tuntud tõde on, et tapab maapind, õhus nii kergelt surma ei saa, kui just kellegagi kokku ei põrka. "Esimesel maandumisel võib natuke jalgu põrutada, sest õiget tunnetust ei ole käes," tunnistab Jane, kes peab ennast maandujaks stiilis parem-riided-mustad-kui-kondid-katki. "Kord oli maandumisel täitsa kõhe tunne, kuna minu maandumisrajale sõitis auto ette. Vaatasin, heakene küll, ma maandun auto taha, suunasingi oma tee auto taha, aga masin peatus ja juht jäi lobisema mingi piigaga. Mõtlesin, et ei ole hullu, maandun siis auto ees, aga just siis hakkas auto taas liikuma. Sellel hetkel ei jäänud midagi muud üle, kui hakkasin kõvasti karjuma. Juht nägi mind ja sõitis eest ära. Kui ta poleks mind näinud, oleksin olnud nagu postmark masina katusel," naerab Jane küllaltki traagiliselt lõppeda võinud seika. Marilingi tunnistab, et on maandunud mõned korrad lennuvälja kõrvale põllule, aga kõik on siiamaani hästi läinud. "Kujutasin enne ette, et maandumine on hullult valus ja langevarju üldse juhtida ei saa ning et oled õnnega koos, kui terveks jääd. Tegelikult on see ikka palju ohutum," räägib algaja Marilin.

Algajad hüppavad kõhuli, see on kõige rahulikum, langevari avatakse samuti kõhuli. Pea alaspidi on ennast äärmiselt raske hoida. "Olen pea alaspidi hüppamist harjutanud, kui sellisest asendist kõhuli keerata, siis on põrutus üsna suur, sest kiirus taandub 300 km/h pealt 200 km/h peale. Samas kõigile ei meeldigi kiiresti kukkuda. Näiteks Eeva-Liisa hüppab juba pikemat aega kujundhüpet," teab Raul rääkida.

Eeva-Liisa tunnistab, et mingist hetkest läheb tavapäraselt hüppamine igavaks. Ta moodustas kolme teise hüppajaga tiimi, kellega hakkasid koos harjutama.

"Alguses pusserdasime kõvasti, aga nüüd, pärast seitsmendat hooaega, hüppame juba väga korralikult," kiidab Eeva-Liisa oma tiimi. "Eestis hüppame omal käel, treenerit siin ei ole. Maa peal paneme kõik paika, mis kujundeid teeme. Hüppel võtame need kõik lindile ja pärast analüüsime. Me oleme oma tiimiga neli korda Rootsis laagris käinud, kus on Ameerika tipphüppajad, kes on mind treeninud. Tegelikult on see harjutamise asi - mida rohkem hüppad, seda rohkem oskama hakkad. Aprillis käisime Floridas suurte kujundite laagris, see andis samuti kogemust juurde," räägib Eeva-Liisa, kelle üheks sihiks on maailmameistrivõistlused Saksamaal. "Kujundhüppes on naljakas, kui mõnikord ühel tiimi liikmel läheb meelest ära, mis kujundit järgmisena teha. Me nimetame seda brainblock'iks, siis on õhus suur kätega vehkimine ja õpetamine - üks vaatab arusaamatu näoga, kui teised ümberringi vehivad. Seal üleval ju rääkida ei saa," naerab Eeva-Liisa.

Kujundeid, mida saab õhus teha, on väga palju. Võistlejad peavad tegema võistlustel 35 sekundi jooksul võimalikult palju kujundeid. Maailma rekord nelja hüppajaga tiimides on 42 kujundit ehk üks kujund vähem kui sekundiga. Keskmiselt jäävad tulemused 25 kujundi piiresse. Eeva-Liisa on teinud võistlusajas kõige rohkem 16 kujundit.

On veel palju võimalusi, mida langevarjuhüppesport pakub. Hüpatakse näiteks tiibkostüümidega, et rohkem õhus püsida ja lennelda, võib ka hüppelaua alla panna ning harrastada skysurfing'ut. Mõned aga soovivad hoopis täpsusmaandumisel üksteisega mõõtu võtta. Igaüks leiab sellel alal endale sobivaima tee.

Hüppajad hoiatavad, et langevarjundus on haigus, millest on raske lahti saada.

Kuna Eestis tehakse hüppeid vaid suvel, siis talvel hakkavad langevarjurid nägema igasuguseid veidraid unenägusid.

Jane meenutab: "Ükskord nägin, et kukkusin ja vari ei avanenud. Potsatasin kinnise varjuga ühe tädikese aeda. Pühkisin põlved puhtaks ja hakkasin ära minema, kui ühtäkki tuli tädi minu juurde ja küsis, kuhu ma lähen tema sitsikleidiga. Mina kohe vastu, et see on hoopis minu langevari, aga tema ajas ikka vastu, et olen tema sitsikleidi pihta pannud ja nii me siis seal vaidlesime, kuna kumbki jonni ei tahtnud jätta."

Öeldakse, et kui on soov teada, miks linnud laulavad, küsi seda langevarjuritelt. Samas - oma silm on kuningas, proovi ära!

Fotod: Meeli Küttim, Villem Alango ja Marilin Liiv

Äripäev http://www.aripaev.ee/img/id-aripaev.svg
25. November 2011, 10:18
Otsi:

Ava täpsem otsing