Romeo ja Julia

Christel Karits 25. august 2006, 00:00

Teisipäeva õhtul, päev enne esimest publikuga läbimängu, sajab väljas paduvihma. "Kas sa arvad, et tulid Linnateatri etendusele," küsib Nukuteatri direktor Meelis Pai keebi kaasa võtnud kolleegilt. Pai on mõni tund varem Nukuteatri vastrenoveeritud õuesaali uudistama tulnud pressile kinnitanud, et publikul hakkab siin olema väga mõnus. Ei mingit muret vihma pärast, küllalt õhku ja ruumikas lava. 800 istekohta on paigutatud kallakuga pinnale, nii et ei pea muretsema, kui su ette mõni korvpallur peaks istuma.

Tõepoolest, õu on õdus ja Iir Hermeliini hiigelmaalidega lavakujundus mängib kokku kõrvalhoone paekivist seinaga. Nukuteatri teise korruse akendes põleb tuli. Saalis, kus tavaliselt käivad etendused kõige pisematele, on end sisse seadnud ansambel Terminaator koos koori ja taustalauljatega.

Õhus on tunda sünergiat. Kuigi turundustöö on tugev - "Romeol ja Julial" on oma fännklubi, müügil on pea igale maitsele etenduse reklaamiga T-särke ning teisipäevast jõudis suurematesse muusikapoodidesse ka CD-plaat "Romeo ja Julia" lugudega - jääb mulje, et see mäng ei käi raha, vaid hoopis millegi suurema pärast.

Andres Dvinjaninov ei meenuta küll põrmugi lavastajat, kellel paari päeva pärast seisab ees esietendus. Kassapidajalt pääsmete kohta uurides võib ta juba ette nautida oma töö vilju, sest esimesed etendused on välja müüdud ja ülejäänutele on alles veel üksikud kohad. Kui lavastaja saab kassas rahulikult piletite kohta uurida, peab see tähendama, et lugu on valmis ja traagelniidid ka välja tõmmatud.

"Kell seitse oleme saalis ja ei ütle enam midagi," teatab Dvinjaninov pärast viimase loo läbimängu trupile ning mõne minuti pärast juba: "Ma soovin kõigile, et oleks palju rõõmu ja lusti, aitäh!"

Will võtab rõduaknal koha sisse, et jälgida, mida noored mõnisada aastat hiljem tema surematu looga ette võtavad. Sajandid on möödunud, kuid inimese põhiloomus jäänud samaks. Ka õnnelikku lõppu pole oodata.

"Raha eest saab kõike, kõige eest saab raha. Vaesed rikkad, rikkad vaesed. Seda, mis meil on, raha eest ei saa," alustab Jaagup Kreem koos kooriga.

Nukuteatri etenduses on vastamisi Cappide ja Tekkide perekonnad. Esimesed neist kahtlase taustaga rikkurid, kel käsil mitmed kohtuasjad, teise pere paps on hinnatud elektrik ja ühtlasi sundüürnik ühes Cappi majadest.

Vaesest perest Romeo (Kristjan Kasearu) ja rikas tüdruk Julia (Hele Kõre või Liisi Koikson) leiavad teineteist ööklubi Verona avamisele pühendatud maskiballil. Klubi kuulub Julia isa sõbrale Parisele (Tõnu Kilgas), kes on Itaalias resideeriv miljardär ja kes samal õhtul kingib ööklubi Juliale kindlas veendumuses saada tema süda ja käsi. Tegu on lihtsalt kerevahetusega - kaks kahekümnest ühe neljakümnese vastu.

Onu Parise lootused lähevad pea kohe vett vedama, kui Julia end ootamatult Romeo käte vahelt leiab. Edasi liiguvad tunded nagu sajandeid tagasi. Kui oma sõnadest jääb puudu, võetakse appi Shakespeare'i omad. On tühme vägivallatsejaid ja suure südamega heategijaid. Nende keskel kaks armunut. Tarkus saabub tagantjärele. Kui saabub.

Kindlasti pole lavalt nähtav pisaratest nõretav roosamanna. See on hea stiilitunnetusega ajakohane lugu, mille jooksul saab tõepoolest lustida. Samas puudutab ta hingeväärtusi, mida ehk tänapäeva rutus liig vanamoodsateks kipume pidama. Tugev lauljate ja näitlejate koosseis teeb ridamisi säravaid rolle, vahe tekst ja vaimukad misanstseenid lisavad vürtsi. Jüri Naela tantsuseaded on oma heas tuntuses ja Terminaator rohkemgi veel. Romeost ja Juliast rääkimata.

Äripäev http://www.aripaev.ee/img/id-aripaev.svg
25. November 2011, 09:41
Otsi:

Ava täpsem otsing