Valged mäed ja teed nii kurvilised

Vaatan keskendunult cappuccino't valmistavat baarimeest, sest kuum jook on tema kohviku uhkus. Väljas peatub tumesinine Alfa Romeo ja kaks punaste lampassidega karabinjeeri astuvad sisse. Nad räägivad baarimehega jalgpallist ja nende naer täidab ruumi.

Suurte aukudega juust ja paberõhuke toorsink värskel saial. "Il conto, per favore!"

Rattad viivad meid mägede vahele. Tee krutib end üha kõrgemale. Amordid töötavad laitmatult, Brembod ootavad oma hetke, et kiirus surmata.

Me tuleme Veneetsiast ja oleme jäänud pimeda peale, kuid see polegi halb. Sile asfalt kaob rataste alla ja esitule valgus toob pimedusest välja teemärgistuse, mis on selge kui lennurajal. Tumedate mägede külgedel säravad tänavavalgustite pärlikeed. Tahhomeetri punane osuti ajab omi asju, lükates sirgetel selja sirgu ja puhates kurvides.

Iidsete roomlaste jalajäljed on siinsamas, sügaval maapinna all. Naiivsed ilupildid katavad majaseinu. Lopsakad lillerõdud ja pisikesed bensiinijaamad. Karge hommikune mäestikuõhk.

Kui kauge sepikoja kaja kostab pruuni-valgekirju lehmakarja kellade kõlksumine. Vihmast ja ajast hallikaspruuniks tõmbunud mägionnid kössitavad keset niidetud nõlvu.

Weissbieri valged vahumütsid ümarates klaasides. Restorani köögist õhkab ürdilõhna. Oo, ja see itaalia jäätis! Ehtsad puuviljad, kõrge pokaal, siirup kosena jäätisepallidel voolamas.

Kirgas roheveeline jõgi tormab meiega võidu mäest alla. Peatame tsiklid ja ukerdame üle pilla-palla kivide jõeni. Vesi on jäine, puhas ja värske. "Ma pildistan!"

Kas Dolomiitides saab mootorrattur olla õnnetu? Ei saa.

Fotod: Vikipeedia ja erakogu

Autor: Sverre Lasn