Kui meil poleks presidenti, kas keegi üldse märkaks?

Äripäev kordab oma varasemat ettepanekut presidendi institutsioon üldse kaotada - Eesti ei kaotaks sellega midagi, kuid ära jääks aja ja raha raiskamine tühikargamisele, hoogsale paigalmarsile, mis kogu hiilguses on meie ees sel aastal.

Presidendi kohustused on Eestis tseremoniaalsed - mõni kõne, mõni lint, mõni visiit, mõni armuandmine. Jah, tema kompetentsis on ka seaduste väljakuulutamise protseduur, kuid seegi on reglementeeritud, mistõttu president saab seaduse väljakuulutamist üksnes edasi lükata, mitte aga halvata. Kaitseväe ülemjuhataja? Jällegi sisutühi formaalsus.

Debatid alates sellest ajast, mil viis erakonda seadsid üles igaüks kolm kandidaati, on olnud tühi töö ja vaimunärimine - Keskerakond ja Rahvaliit ei võta Riigikogus isegi sedeleid välja.

Kui Eesti majandus töötaks sama ebaefektiivselt kui presidendi valimise poliitika, siis oleks tagajärg see, et tsirkust on küllaga, aga leiba mitte.

Ammu oli näha, et valimised kisuvad kiiva (või on kreenis, nagu on moodsam öelda), sest Arnold Rüütel ei soovinud kogu valimiskarusselli koos teistega kaasa teha, vaid pääseda tingimuslikult kohe teise vooru. Seadused on vildakad, et niisugust asja lubavad. Pärast selle aasta 24. veebruari iseseisvuspäeva vastuvõttu andis vähemalt presidendiproua Ingrid Rüütel mõista, et Arnold Rüütel enam ei kandideeri. See olnuks igati mõistlik otsus.

Presidendi institutsiooni ärakaotamine on presidendi otsevalimisest parem seepärast, et kuivõrd Eesti pealisehitus loodi selliseks, et seadused võtab vastu Riigikogu ja täidesaatev võim on valitsusel, siis on mõttekas samamoodi jätkata.

Rahva poolt otse valitud presidendile tekiks liiga suur võim, liiga suured ambitsioonid, mis võib lüüa kiilu Riigikogu ja valitsuse vahele. Seda pole vaja.

Mõistlik alternatiiv oleks seegi, kui riigipea (presidendi) ülesandeid täidab mõni teine kõrge aukandja. Näiteks hästitoimivas Šveitsis täidab riigipea ülesandeid ühe aasta kaupa, ilma tagasivalimise õiguseta, keegi valitsuse liikmete seast.

Eestile sobiks ka see, kui presidendi ülesandeid täidab Riigikogu esimees. Võrreldes peaministriga on Riigikogu esimehe töökoormus selgelt väiksem, mõne tseremoniaalsuse läbiviimine ei tohiks konti murda.

Praeguse presidendi üks olulisemaid kohustusi on peaministri esitamine ning samuti peaministri ja ministrite ametist vabastamine. Ent parlamendi spiiker on küll pädev otsustama, kellele ta teeb ettepaneku peaministriks hakata. Seaduste väljakuulutamise funktsioon võiks aga minna õiguskantslerile.

Presidendiinstitutsiooni kaotamist on toetanud ka Siim Kallas. Riik muutuks õhemaks ja efektiivsemaks. Kindlasti annaks ühe institutsiooni kaotamine ka majanduslikku kokkuhoidu, ehkki ilmselt mitte niipalju, kui on praegu presidendi kantselei eelarve. Osa funktsioone tuleb delegeerida ju Riigikogu esimehele või õiguskantslerile.

Sel presidendi valimise sessioonil ei jõua enam peatada veerema lükatud valimisvankrit, mis koliseb allamäge. Las see kord jääb viimaseks.

Autor: ÄP