Müütide kokkuvarisemine jäätmekäitluses

Eesti jäätmekäitluses on levimas müüdid, mis on avalikult nii omaks võetud, et keegi isegi ei vaevu mõtlema, kas kõik ikka on nii, nagu paistab. Esimene müüt kõlab selliselt - tagastamatu euroabi eest loodud struktuurid võimaldavad teenust osutada märgatavalt soodsamalt. Siit järgneb edasi väga kiire mõttekonstruktsioon umbes selliselt - kuna riiklikel ja omavalitsuslikel üksustel on euroabi saamine tunduvalt lihtsam ning tingimused soodsamad, siis selleks, et pakkuda turule soodsaid teenuse hindu (mida eraettevõte poleks võimeline osutama, sest ta pole saanud euroabi), on tarvilik luua munitsipaalettevõte, taotleda euroabi ja teha asi valmis. Kuid nagu ikka, võib tegelikus elus asi olla hoopis teisiti.

Kes on rohkem kursis, teavad, et nn omainvesteeringu tagasiteenimise kulu on vaid üks kulukomponent paljude hulgas. Kui omainvesteeringu tagasiteenimise aeg on arvestatud küllalt pikk, siis muutub ka selle kulukomponendi osatähtsus kogukulude hulgas suhteliselt väikseks. Sellest tulenevalt ei pruugi tasuta abil või erakapitalil põhinev teenuse hind üldsegi palju erineda, nagu seda soovitakse või vähemalt paista lastakse.

Näiteid ei peagi kaugelt otsima. Kui vaadata prügilaid, siis näeme ühte hämmastavat tõsiasja, et euro- ja riikliku abi eest ehitatud prügilate teenuse hinnad praktiliselt ei erine erakapitali baasil ehitatud prügila hinnast. Kohati on nn euroabi-prügilate teenuse hinnad isegi kõrgemad. Nt võtab vastavatud euroabil põhinev Paikre prügila ehitusjäätmeid vastu pea et kõrgeima hinnaga Eestis.

Eurotoetuste olemasolu või puudumine nt prügilate rajamisel ei ole prevaleeriv tingimus teenuse hindade määramisel, ehk sellest seisukohast lähtuvalt pole omavalitsuse osalus või mitteosalus prügila omanike ringis oluline. Võikski esimese müüdi murtuks lugeda.

Teise müüdina levib arvamus, et kuna eraettevõte on huvitatud kasumist, siis see sunnib hinnad kosmiliseks ajama. Munitsipaalettevõte justkui kasumit ei taotle ja seetõttu pakuvad nad teenust sõbralike hindadega. Tuleks aru saada tõsiasjast, et kasum ei ole kuritegu, vaid ettevõtte jätkusuutlikkuse garantii. Seda mitte ainult eraettevõttes. Kasumi suurendamiseks on kaks teed - tulude kasvatamine või kulude vähendamine. Selles tõdemuses ilmneb üks olulisemaid era- ja munitsipaalettevõtete erinevusi. Munitsipaalettevõttel puudub surve kulude efektiivistamiseks. Niikaua, kui omadega välja tullakse, pole mõtet otsida paremaid lahendeid, lepitakse olemasolevaga ega süüvita, kas asju saaks teha võib-olla odavamalt.

Sellele vaatamata räägivad niisuguste ettevõtete juhid avalikkusele ikka, et nemad tegutsevad efektiivselt. Nt tuleb Paikre sorteerimisjaamas sorteerimist mittevajava jäätme üleandmisel maksta 142 kr/t. Pärast korraldatud jäätmeveo jõustumist on omavalitsuse otsusega lausa kohustuslik sellised jäätmed Paikrele üle anda. Samas on sorteerimist mittevajaval üheliigilisel jäätmel arvestatav nõudlus ja selliste jäätmete eest maksavad taaskasutajad korralikult. Loomulikult oleksin mina oma küla efektiivseim ärimees, kui külavanem kehtestaks korra, et kõik kasvatatud tomatid tuleb mulle üle anda ja maksta selle eest mulle veel 20 kr/kg.

Eraettevõtetes aga tahab omanik kasumit saada ja seetõttu on surve tegelikule efektiivsele tegutsemisele alati olemas. Kuna hindu tõsta on tihti väga raske, siis püütakse optimeerida kulusid nii palju kui võimalik, et vajalik kasum ikkagi teenida. Nii võibki olla tulemus, et munitsipaal- ja eraettevõttel on samad hinnad, kuid munitsipaalettevõtte kasum on olematu. Kuid nagu tõestasime, ei tähenda olematu kasum automaatselt, et teenust osutatakse soodsa hinnaga. Lihtsalt kulutatakse ja investeeritakse mõttetult (võimalusel ka kanditakse raha välja), mistõttu kasumit pole, aga klient peab ikka maksma turuhinda.

Tundub, et ka teine müüt hakkab lagunema.

Kolmas müüt, mis ringleb, räägib, et kui asi, eriti jäätmekäitlusega seotud asi, kuulub omavalitsusele, on a priori tagatud keskkonnasõbralikkus ja säästev suhtumine.

Ka siin tahaks vastu vaielda. Võtame näiteks jälle Paikuse Prügila, mille juht hr. Teet Kurs on eelnevat väljendit korduvalt kasutanud.

On teada, et nimetatud prügila rajamisel oli projektis ettenähtud drenaažikihi rajamine kergkruusast. Miskit moodi aga jõuti ehitusekäigus ideeni, et drenaažikiht võiks olla rajatud hoopis purustatud vanadest rehvidest. Eestis sellise materjali kasutamise kogemus puudus ja võiks oletada, et tasuta euroraha abil kerkivas prügilas selline idee kandepinda ei leia. Seda enam, et tegemist ju omavalitsustele kuuluva ettevõttega, mis müüdi järgi peaks justkui olema iseenesest keskkonnasõbralik. Juhtus aga midagi kummalist. Rehvipuru, mis oma hinnalt oli oluliselt soodsam kui ettenähtud kergkruus, muutus miskipärast tellijale väga atraktiivseks. Isegi nii atraktiivseks, et ideega mittenõustunud konsultant otsustas oma kohvrid pakkida. Kui nüüd keegi arvab, et Eesti metsad ja maanteeääred said selle aktsiooni tulemusena vanadest rehvidest puhtaks, siis ta eksib sügavalt. Võib-olla otsustajad isegi hoolisid keskkonnast, aga igal juhul mitte Eesti keskkonnast, sest vajaminev rehvipuru toodi Norrast.

Tuleb vist tõdeda, et ka kolmas müüt on murdunud.

Kõige eelneva kokkuvõtteks tahaks öelda, et määrav pole tegelikult see, kes on ettevõtte omanik. Igas ettevõttes töötavad inimesed oma arusaamade ja oskustega. Selleks, et asjad toimiksid, on tarvis selge ja konkreetne reeglistik ning tõhus kontroll reeglite täitmise üle. Tõenäoliselt ei usuks keegi meist, et näiteks liikluses saavad asjad automaatselt korda, kui riigi maanteel sõidavad ainult riigile kuuluvad masinad ja vastavalt siis munitsipaalteedel omavalitsusele kuuluvad masinad. Minu arust oleks nii riigi kui omavalitsuse roll kehtestada kõigile arusaadavad ja selged reeglid ning kontrollida nende täitmist aga ettevõtlusega tegelgu kasumit taotlevad ettevõtjad, sest nad pingutavad tulemuse nimel rohkem.

Autor: Argo Luude