Välismaale tööleminek nõuab lihtsalt julgust

Artikkel

- Uudised
- 27. august 2006 kell 22:00
Kuula
Tähelepanu! Artikkel on enam kui 5 aastat vana ning kuulub väljaande digitaalsesse arhiivi. Väljaanne ei uuenda ega kaasajasta arhiveeritud sisu, mistõttu võib olla vajalik kaasaegsete allikatega tutvumine.
Välismaale tööleminek nõuab lihtsalt julgust
Üks tuttav märkas kuulutust, kus otsiti töötajaid Hispaaniasse, ja saatis rohkem naljapärast oma CV. Augustist töötab ta Hispaanias riigiametis ja laps käib seal koolis.
Kui tahtsin talt muljeid küsida, selgus, et ta pole mobiiligi kaasa võtnud. On alustanud täiesti uut elu.
Olen kuulnud ka teistelt: "Läheks välismaale, kui ei oleks siin majapidamist, oleks noorem, oleks lapsed suuremad ja oskaks võõrkeeli." Kodu, pere, harjumused - raske on neist end välja rebida.
Soome turismiameti Eesti esinduses töötanud Riine Londi sõnul kuulutati eelmisel aastal välja sisemine konkurss Londonisse uue turundusjuhi leidmiseks. Nimelt on Soome turismiametil peale Helsingi peakontori ka 15 bürood üle maailma.
"Kuna London on mulle alati väga meeldinud, otsustasin kandideerida," toob Riine Lond välja põhjuse. "Tegelikult olin täiesti kindel, et mind ei valita, kuna olen eestlane. Mujal büroodes on tööl tavaliselt soomlased."
Suureks üllatuseks aga sai just tema koha. "Alles siis hakkasin reaalselt kolimisele mõtlema ja kas tahan seda ikka päriselt. Siiani oli Londonis elamine ebarealistliku unistusena tundunud. Olin kahevahel - raske oli loobuda oma turvalisest keskkonnast Tallinnas. Samas tundus väljakutse nii põnevana, et ka sellest ei raatsinud loobuda," räägib ta oma sisemistest kahtlustest.
"Nüüd olen Londonis elanud peaaegu aasta ega kahetse hetkegi," kinnitab Lond. "Just väärtuslike kogemuste pärast, mida siit olen saanud. Väikeses Eestis ei osanud ette kujutada, kuidas on töötada riigis, kus turg on 60 miljonit inimest, töötempo on kohutavalt intensiivne, e-maile tuleb sadade kaupa, nii et vahel tundub, et kogu aeg peab kustutama tulekahjusid," räägib ta.
Ka Soomes psühhiaatrina töötava Raili Meri sõnul tundis ta lihtsalt vajadust mingi muutuse järele. "Kuulsin juhuslikult ühelt Eesti kolleegilt, et talle oli tulnud e-mail, milles pakuti tööd Soomes. Vaatasin kaardilt, kus see koht asub, ja kirjutasin Soome," räägib elumuutuse algusest Meri.
"Käisin ka kohal asja uurimas ja otsustasin kiiresti. Muidugi võttis aega tööasjade lõpetamine Eestis. Tegemist oli enne nii palju, et ei jõudnud isegi hirmu tunda," ütleb ta.
Otsus tehtud, kuidas edasi? Mis tekitab algul kõige rohkem raskusi?
Riine Londi sõnul läks kolimine Londonisse valutumalt, kui ta arvas. "Londoni elanikud on väga liberaalsed välismaalaste suhtes, sest koguni 25% Londoni elanikest on sündinud väljaspool Suurbritanniat! See tähendab, et meiesuguseid on siin palju ja saatusekaaslaste vastu ollakse reeglina lahked," selgitab ta.
"Korteri leidsin internetist juba Eestis olles. Kortereid-tube pakutakse palju, aga elamine siin on äärmiselt kallis. Samuti kulub palju aega töölesõiduks. Mina leidsin õnneks korteri töökoha lähedale. Jalutan hommikuti tööle 20 minutit ja olen esimesena kohal, kui kolleegid ummikutes istuvad," räägib Lond.
Raskustest tulevad talle aga esimesena meelde probleemid pangakonto avamisega. "Nimelt nõutakse siin pangakonto avamiseks, et sul oleks ette näidata mõni sinu nimele ja sinu aadressile saabunud arve (telefoni, gaasi, elektri eest). Pole vist vaja mainida, et arved ei hakka ju kohe saabuma, kui esimest korda välismaale kolid," imestab ta.
Pank ei võtnud arvesse töökohast saadud kirja, mis kinnitas, kus ja kellena ta töötas ja palju palka sai, ega ka üürikorteri lepingut. Alles koos esimese telefoniarvega sai pangakonto kohe avatud.
"Pärast kolme nädalat asjaajamist," naerab Lond. "Kusjuures kolleegide arvates läks mul pangakonto avamine isegi valutult võrreldes teistega. Kuna noored siin jagavad sageli korterit, siis paljud on probleemi ees, kuidas üldse endale pangakonto saada, kui nende nimele ei tulegi ühtegi arvet," räägib kohalikust bürokraatiast Lond.
Pangaga on seotud ka teistsugune omapära. Nimelt pole Inglismaal internetipank nii levinud kui Eestis.
"Kui lähete kolleegidega sööma, keegi maksab arve ja teil pole talle sularahas oma arve eest 15 naela anda, siis haaratakse taskust tihti tšekiraamat ja kirjutatakse tšekk oma summale," toob ta näite. "Minu arust on küll hirmus tüütu, sest pärastpoole peab tšeki saanud isik seda panka oma arvele kandma minema".
"Samuti sõlmitakse kõik lepingud (kaabeltelevisioon, spordiklubi liikmeksolek, internet jne) tavaliselt vähemalt aastaks ning lõpetada on neid peaaegu võimatu isegi siis, kui vahetad elukohta," toob Riine Lond välja veel ühe eripära.
Ja siis veel mõned inglastele omased pisiasjad. Näiteks sooja- ja külmavee- kraanid. "Kuidagi ei suuda välja nuputada, kuidas normaalse sooja vee all käsi pesta, kui kuumaveekraan asub kraanikausi ühes nurgas ja külmaveekraan teises nurgas ning kuumaveekraanist tuleb ainult täiesti kuuma vett," imestab Lond.
"Korteris on täisvaibad kõikidel põrandatel. Ilma vaibata korter on täielik luksus ja selle eest peab tavaliselt rohkem üüri maksma," räägib ta. Inglased säilitavad vana ning on uhked oma traditsioonide üle.
"Teatri- ja kinomajad on ehitatud 20. sajandi alguses või veelgi varem. Ebamugavad madalad toolid, kitsad istmevahed, natuke kopitanud hais - mäletate veel, kuidas oli kinos käia paarkümmend aastat tagasi?" toob võrdluse Riine Lond.
Raili Meri sõnul oli tööl alguses päris raske. "Organisatsioonist ja kogu süsteemist arusaamine võttis aega - kuidas seda tehakse ja kes seda teeb," räägib ta. Kõik olmelised probleemid lahenesid aga lihtsalt. "Esimese korteri sain tööandjalt, kusjuures sain valida mitme võimaluse vahel," selgitab ta. "Olen oma valikuga rahul.
Kolleegid on abivalmid ja "väljastpoolt tulnutega" ollakse siinmail harjunud," kinnitab Meri.
"Olen väljaspool Eestit töötanud nüüd kaks aastat ja arvan, et Eestis saadud haridus ja kogemus on täiesti piisav, et igal pool hakkama saada," on Raili Meri optimistlik.
Riine Lond tunneb Londonis enam puudust Eesti toidust ja soojast lõunasöögist. "Mu sõbrad võivad ilmselt rääkida legende sellest, kuidas ma nüüd Eestis käies Eesti toitu lõpmatuseni süüa jaksan ning kohupiima, hapukoort, musta leiba ja suitsuvorsti kaasa ostan," räägib ta.
"Lõunaks süüakse siin tavaliselt võileiba või salatit. Eestis nii tavalist "päevapraadi" söögikohad ei paku. Kuna töötempo on kiire, siis tihti süüakse oma võileibu lausa arvuti taga. Toidukauplusedki on peamiselt täis külmutatud valmistoitu," kirjeldab Lond uue elustiili eripärasid.
"Samuti tunnen puudust loodusest ja merest, et saaks linnakärast eemale akusid laadima. Siin jalutatakse parkides ja Thamesi ääres, kuid seda tehes pead arvestama, et pargis on veel väga palju teisigi jalutajaid. Omaette olemisest võid ainult unistada," põhjendab ta.
Samas on uue elu heade külgedega lihtne harjuda.
"Eestis juulikuus puhkust veetes tundsin juba vägagi puudust suurtest korralikest muusika- ja filmipoodidest ning Starbucksi kohvikutest, kust kerge vaevaga kohvi ja muffini saab haarata, kui ei taha peenes kohas istuda," toob Riine Lond välja ka vastupidise muutuse.
Raili Meri sõnul jäi tal Eestisse väga palju sõpru ja armsaks saanud kohti, mida ta väga igatseb.
"Kodumaast eemal olles olen hakanud tunduvalt rohkem hindama emakeelset kultuuri. Samuti pääsen ma kontserdile ja teatrisse siin vähem kui Eestis töötades," ütleb ta.
Mulle meeldis lihtsalt reisida ja tundma õppida erinevaid kultuure. Otsisin töökohta ajalehtedest, internetist ning agentuurides.
Just viimase kaudu sain pakkumise Dubaisse. Õudusmõtted ja - jutud jõudsid aga kiiresti minuni: miks sain nii ruttu pakkumise? Mis siis, kui pakutud töö polegi see, millest räägiti? Miks viisa nii ruttu valmis sai, kui muidu on noortel ja vallalistel naistel seda raske saada?
Harjumatu oli algul Dubais valitsev kohutav kuumus. Tulin siia, kui Eestis oli talv ja kraadide vahe oli umbes 40. Kui lennujaamast välja astusin, lahvatas näkku kuum õhk, nagu oleks sauna astunud. Ümberringi käratsesid ja siblisid mustades ja valgetes riietes inimesed.
Öösiti kostsid mošeedest hüüded palvusele ja kuna neid on siin igal nurgal, siis on tõeline laulukoor. Töönädal algab siin laupäevaga ning kestab kuni neljapäeva poole päevani. Riigiasutustel on vaba ka pool kolmapäevast ja kogu neljapäev. Kohalikku keelt ma veel ei oska. Saan aga kõik tööasjad aetud inglise keelega.
Autor: Ave Paavo
Hetkel kuum