Kolmapäev 22. veebruar 2017

AS ÄRIPÄEV
Pärnu mnt 105, 19094 Tallinn
Telefon: (372) 667 0111
E-post: online@aripaev.ee

Ettevõtja asi pole kohtupretsedente luua

Lauri Vitsut 29. august 2006, 00:00

Justiitsministeerium püüab ärikliimat parandada karistusi reguleerides. Kuid võime välja töötada ideaalilähedased regulatsioonid, kuid kuritegevus ei vähene ja ettevõtjal sellest kergem ei hakka. Norm ei tööta ise automaatselt, seda on vaja ka õigesti ja õiglaselt rakendada. Siiamaani ei tulda toime olemasoleva regulatsiooni rakendamisega, kui välja töötada uus, jääb olukord ikka samaks.

Justiitsministeeriumi seisukoha järgi piisaks ärikliima parandamiseks kahest tegurist;

1.Heast regulatsioonist, mis ei oleks laialivalguv ja ebamäärane ning mis annaks ettevõtjale täpse juhise, mis on keelatud ja mis lubatud.

2.Karistusmäärade reguleerimisest, viies maksimumtrahvid üles ja suurendades karistusi ametialaste ja majandusalaste süütegude eest.

Olulist osa ärikliima kujundamisel mängib aga kolmas tegur: kuidas olemasolevat või väljatöötatavat normi rakendavad õiguskaitseorganid. Olukorda ei tohi viia sinnamaale, kus kohus hakkab lõppastmes kontrollima, kas õiguskaitseorganid on õigesti seadust kohaldanud.

Näitena võin tuua siiamaani kestva kohtuasja. Minule on esitatud süüdistus tapmisähvardusega väljapressimises ja kelmuses (Äripäev on seda ka kajastanud). Eeluurimine kestis kaks aastat, kohtumenetlus on juba kestnud kaks aastat. Ja nüüd teeb prokurör ettepaneku lõpetada kriminaalasi avaliku huvi puudumise tõttu!

Kui mina nõus ei ole ja nõuan asja menetlemist lõpuni, läheb kõigis kohtuastmetes veel kaks aastat. Oletatav süütegu ise on loomulikult juba ise ka aegunud. Kokku läheks "minu pretsedendi loomisel" aega seitse aastat. Aga selle kõik maksan kinni mina ise ja maksumaksja.

Olen laias laastus enda kriminaalasja kulud kokku löönud, see ulatub hetkel 4 miljoni kroonini (siia kuulub töötasu keskkriminaalpolitsei eeluurimist läbiviinud uurimisgrupile, kokku kuus inimest, ekspertiisid, kohtunike palk, prokuröri palk, kaitsjate tasud, kompensatsioonid eeluurimise ajal arestimajas istutu eest jne). Kui asja edasi menetleda, tuleb veel ligi 2 miljonit juurde. Kus on majanduslik efekt kuritegevusega võitlemisel?

Ma ei räägi seejuures moraalsest kahjust, sest endale sisendan ma kohtus, et see ongi minu töö kohtus istuda. Oma näite varal võin väita, et kohtupretsedenti luues ei suuda me mitte õiglust jalule seada, vaid ennast ja oma käitumist ainult õigustada.

Kehtiv karistusõigus toimib. Kõik on kinni normi rakendajas. Rakendaja kohta ei ole vaja näidet kaugelt otsida. 17.07.06 Äripäevas on avaldatud lugu, mis käsitleb Tartu nn arvevabrikuga seotud isikute kinnipidamist. Ajalehes ütleb Kaire Hänilane Lõuna Ringkonnaprokuratuurist: "Maksuamet on teinud põhjaliku analüüsi ning varem või hiljem kutsutakse ettevõtete raamatupidamise eest vastutavad isikud välja või vajadusel peetakse kahtlustatavatena kinni."

Lause sisaldab otsest ähvardust ettevõtjate aadressil ja seda tuleb tõlgendada nii, et iga ettevõtja Tartus võib sattuda kuueks kuuks vahi alla. Mis ärikliima ja ettevõtluse parendamisest saab siin juttu olla? Tuleb välja, et Tartus on üldse ohtlik äri ajada, sest kunagi ei tea, kas sinule esitatud arvete näol on tegemist "tankistide" või "lenduritega". Juhul kui tankistfirmades puudus raamatupidamisearvestus, ei ole võimalik tuvastada fiktiivseid arveid muul moel, kui läbi viia kõigis Tartu ettevõtetes üldrevisjon. Ilmselgelt käib see maksu- ja tolliametile ülejõu.

Ja miks peaksid teised ausad firmad selle all kannatama? Iga menetlustaktikaga kursis olev jurist saab aru, et õiguskaitseorgan blufib, tegelikult tõendeid antud kriminaalasjas ei ole ja neid püütakse koguda ettevõtjat alusetult vahi all hoides. Seda lugu ilmestab ka fakt, et kõiki riiulifirmade nimesid ei avalikustata, seega võib ennast puudutatuna tunda iga Tartus asuv ettevõte.

Kuritegevuse vastu ei saa kuritegevusega võidelda. Huvitava tähelepaneku võib teha prokurör Kaire Hänilase esinemisest TV3 uudistes, paar päeva enne nimetatud loo avaldamist Äripäevas. Nimelt väitis prokurör televisioonis, et maksupetturite grupp tegutses juba kaks aastat. Ja maksuameti uurimisosakonnale oli see jälitustegevuse tulemusena teada umbes aasta. Väidetavalt võib riigile tekitatud kahju ulatuda 200 miljoni kroonini. Minul tekib küsimus, miks ei hoitud aasta kestnud jälitustegevuse käigus ära riigile tekkivat hiigelkahju? Hetkel ei ole ju nende vahi all olevate isikute käest midagi võtta peale nende varanatukese.

Ühiskond on meile andnud reeglid, millest tuleb ka õiguskaitseorganitel ettevõtjaga suheldes kinni pidada. Õigusriigis võib ettevõtjast eraõiguslik isik tegeleda kõigega, mis ei ole keelatud, seevastu avalik-õiguslik isik tohib teha ainult seda, mis on lubatud.

Millegagi pole õigustatud justiitsministeeriumi kirjeldatud olukord 19.07.06 Äripäevas, et "sageli pole võimalik ette teada, kas mõni tegu on seadusega karistatav või mitte, ning selguse saamiseks tuleb võtta risk ja olla osaline kohtupretsedendi loomisel".

Ettevõtja ei tegutse selle nimel, et kohtupretsedente luua. Ettevõtja eesmärk on ennast realiseerida, teenida majandustegevusest tulu, maksta makse ja toita seda ühiskonda, mida ise tarbitakse. Kõiki ettevõtjaid ei saa käsitleda potentsiaalsete majanduskurjategijatena. Kontinentaal-Euroopa õigussüsteem, mille osaks oleme meiegi, ei rajane pretsedendiõigusel, see ei ole esmaseks õiguse allikaks. Õigusnorm on ühiskonna poolt heaks kiidetud käitumise etalon ja sanktsioon peab tagama selle normi järgimise. Kohtuskäimine on ettevõtjale koormav ja riigile kulukas ning lõppjärgus tehakse seda ikkagi maksumaksja raha eest.

Mis puutub karistuse karmistamisse, siis on seda juba ajaloos korduvalt kasutult tehtud. Nimelt pidas Germaani tavaõigus vargust, röövimist jms (meie mõistes majanduskuritegevust) sedavõrd taunivaks tegevuseks, et ühel juhul oli selle eest ettenähtud häbistav poomine ning teisel juhul märksa väärikamaks peetud hukkamisviis, nimelt pea maharaiumine. Karistuse karmuse tõttu ei vähenenud kuritegevus, vaid pigem vastupidi.

Ühiskond on edasi arenedes liikunud järjest liberaalsemate karistuste suunas. Kuritegevust on üha enam suudetud ohjata. Tänapäeval ei sõida enam merel Kariibi mere piraadid, kelle vastu ühiskond on jõuetu.

Ülekordamist vääriks õiguse aluspõhimõte - Nullum crimen nulla poena sine lege - ei ole kuritegu ega karistust, kui seda pole ettenähtud seaduses.

Seega pole tarvis tegeleda mitte karistuste reguleerimise, vaid näiteks ametnike vastutuse piiritlemisega. Kui ametnik takistab maksumaksja tegevust, siis tuleb temal ka selle eest vastutada. Riigivastutuse seaduse N 19 lg 1 kohaselt võib kahju hüvitanud avaliku võimu kandja esitada regressinõude avaliku võimu ülesandeid täitnud füüsilise isiku vastu.

Kuid miks ainult võib? Kirjas peaks olema, et avaliku võimu kandja peab seda tegema. Ja mismoodi teostab riik järelvalvet prokuröri üle, kes esitab kohtusse süüdistuse, mis sisaldab väiteid, mille kohta tõendid puuduvad?

Meil on tegemist paljukiidetud võistleva protsessiga. Aga selleks, et võistelda, peavad tingimused olema mõlema poole jaoks ühesugused. Kohtualune võib kaotada kõik: vabaduse, vara ja ühiskonna lugupidamise. Kuid mida võib kaotada teine pool?

�rip�ev http://www.aripaev.ee/img/id-aripaev.svg
06. December 2011, 19:34
Otsi:

Ava täpsem otsing