Tähelepanu! Artikkel on enam kui 5 aastat vana ning kuulub väljaande digitaalsesse arhiivi. Väljaanne ei uuenda ega kaasajasta arhiveeritud sisu, mistõttu võib olla vajalik kaasaegsete allikatega tutvumine.
Börsile viiakse pigem võlakirju
Selles rubriigis on ilmunud paljude ettevõtete lugusid, kes võiksid oma aktsiad börsile viia, kuid pole seal kas tahte või vajaduse puudumise tõttu.
Selline kompanii on ka Alexela. Kuigi enne börsikrahhi oli börsile minek reaalne valik, on tänaseks olukord muutnud - aktsionärid on rahul oma suurte osalustega ja rahavajadust ei näi kah olevat.
Lisaks pole tarvis avaldada ettevõtte kohta mahukalt informatsiooni, sest ettevõtte praegused omanikud teavad vajalikku infot nagunii. Kvartalitulemustele mitteorienteerumine annab võimaluse keskenduda ettevõtte pikemaajalisele arengule. Samuti ei pea suhtlema tüütute väikeinvestorite, börsi, Finantsinspektsiooni, analüütikute ja fondijuhtidega. Ettevõtte hinda küll iga päev teada ei saa, kuid börsilanguse korral on see positiivne. Kui tekib vajadus ettevõtet müüa või seda soovitakse osta, küll siis saab ka umbkaudse hinna teada.
Arvan, et pigem saame näha ettevõtete börsiletulekut hoopis võlakirjade vormis. Meil pole võlakirjade kaudu laenamine populaarne finantseerimise ülima pangakesksuse tõttu, sest pangalaene saab kerge vaevaga kätte. Võimalik, et võlakirjade väljalaskmine ja noteerimine muutub populaarsemaks, kui ettevõtted taipavad, et pangalaenu saab pank ennetähtaegselt tingimustele mittevastates tagasi kutsuda, kuid võlakirja omanikud ei saa ettevõttelt ennetähtaegselt raha tagasi nõuda. Ka Eesti fondijuhid ostavad pigem Eesti aktsiate asemel kohalikke võlakirju ning otsustamiskriteeriumiks on võlakirjade börsil olek.