Hoidke ameeriklasi impordidieedist

On halb kuulata, kuidas viis aastat kestnud maailma kaubanduskõneluste põhjalaskmises süüdistatakse USAd.

Kas keegi pole juhuslikult märganud, et USA import on juba enam kui kümme aastat ületanud eksporti mitmesaja miljardi dollari võrra? Kas inimesed tõesti usuvad, et USA-l on õnnestunud saavutada oma kaubanduspuudujääk sellega, et ta on ukse mujalt maailmast tulevate kaupade ees kinni löönud?

Vastupidi, madalate tollitariifide ja väheste impordikeeldudega USA on muutunud rahvusvaheliseks ostukeskuseks. Ameeriklased ostavad rohkem välismaal valmistatud külmkappe, autosid, riideid, arvuteid kui keegi teine.

Maailma eksportööride rõõmuks iseloomustab seesama prassimismentaliteet, mis teeb kaks kolmandikku ameeriklastest ülekaaluliseks, kõiki nende ostuharjumusi. Ei majanduslangus, orkaanid ega taevasse tõusnud naftahinnad pole suutnud nende isu vähendada.

Faktiks jääb, et isegi kui USA poleks teinud ühtegi järeleandmist ja kui Euroopa, Jaapan ning suured arenevad turud oleksid oma parimate pakkumiste juurde jäänud, oleks USA endiselt kõige avatum maa maailmas, kui üksikud väikeriigid välja arvata. Tõsi, läbirääkimiste lõpul andis USA järele oma võimsale ja jõukale põllumajandusettevõtluse lobby'le.

Aga ta tegi seda alles pärast seda, kui Euroopa veelgi võimsam põllumajandus-lobby oli viis aastat täielikku järeleandmatust üles näidanud. Rääkimata arenevate turgude poliitikute suutmatusest taibata, et neil oleks mõistlik ühepoolselt oma liigsed impordipiirangud kaotada.

Mis edasi? Vanad kalad teavad, et ülemaailmsed kaubanduslepped sünnivad tihti ebaõnnestunud kõneluste tuhast. Kahjuks näib selline tulemus praegu vähetõenäoline. Opositsioonis olev USA demokraatide partei näib olevat nõuks võtnud muuta palgaerinevuste kasvu lähenevate valimiste keskseks teemaks. Ja viimane asi, mida Bushi vabariiklased tahavad, on paista ükskõiksena keskklassi murede suhtes. Nii et kahjuks ei pruugi me enne järgmist aastakümmet suurt ülemaailmset lepet sündimas näha, isegi kui Euroopa mõistusele tuleb ja arenevad turud otsustavad vabakaubanduse vastu suuremat entusiasmi üles näidata.

Kui jube see siis oleks? Lõppude lõpuks on mitmed Aasia riigid jõudnud ekspordi abil muljetavaldava kasvuni ka praeguses süsteemis. Ja kahepoolsed või piirkondlikud kaubanduskõnelused võivad kaotada mõned barjäärid.

Kuid üks tõsiseid probleeme on see, et ülemaailmse kaubavahetuse iseloom muutub pidevalt ja olemasolevad lepped suudavad muutustega vaid osaliselt kohaneda. Sellised teenused nagu haridus, pangandus, raamatupidamine ja kindlustus hõlmavad aina suurema osa maailma toodangust (praegu ligikaudu kaks kolmandikku) ja see teeb muutused praegustes lepetes hädavajalikuks.

Isegi kui Aasia suudab tööstuskaupu välja vedades edukas olla, saavad kõige vaesemad riigid, eriti Aafrika maad, tegelikult eksportida ainult põllumajandustooteid ja rõivaid. Ja just need kaubad on praeguste lepetega kõige rohkem kaitstud. Kahepoolsed lepped võivad asja veidi paremaks teha, aga nad võivad samal ajal ka tähendada veel suuremaid piiranguid kõigi teiste jaoks.

Viimase nelja aasta ülemaailmne majanduskasv on olnud kiireim alates 1970. aastatest. Kasvu nurgakiviks on kiirelt laienev globaalne kaubandus koos inimeste ja ideede vahetusega.

Kui uusi kaubandusleppeid ei tule, võib globaliseerumise tempo aeglustuda ja see annab maailma heaolule põntsu. Seega peame lootma, et ameeriklased impordipidu jätkavad. Kui Windsori hertsoginna Wallis Simpson kord märkis, et sa ei saa kunagi olla liiga rikas või liiga sale, siis kõigi õnneks on ameeriklaste moto tänapäeval, et sa ei saa kunagi olla liiga rikas või liiga paks.

Kui ameeriklased lõpuks impordidieedile jääda otsustavad, siis saab maailma silmakirjalikkus kaubanduskõneluste osas kõigile selgeks.