Lehmad nagu kolhoosis? Ei, siiski mitte!

Äripäev paneb käesolevas Tööstuse kuukirjas esmakordselt Eesti põllumajandustootjad pingeritta.

Just sellel põhjusel on peaaegu kõigi vihikus leiduvate artiklite läbivaks teemaks rohkem või vähem põllumajandusega või, olgu siis laiemalt öelduna, maaeluga seonduv.

Põllumajandusettevõtete TOPi edulugusid tehes ja asjaosalistega kohtudes adusin endalegi üllatusena, kui palju siiski meie (maa)majanduses on viimase kümnekonna aasta jooksul muutunud. Iga päev selle peale ju ei mõtle. Muutunud nii heas kui ka halvas plaanis, ent tahaks kogu hingest loota, et kokkuvõttes kaldub kaalukauss siiski paremuse poole. Ma ei püüagi siinkohal võrrelda suurettevõtteid talumajapidamistega. Lihtsalt üldine pilt on lootustandev. Ja maaettevõtluses on maad võtnud kardinaalselt uut moodi mõtlemine.

Võtkem näiteks TOPis teise koha saavutanud piimatootja OÜ Põlva Agro, keda oma mastaapidelt võiks piltlikult võrrelda kunagise Põlva kolhoosiga. Tegevuse põhimõte on ju sama nii kolhoosi kui ka OÜ ajal - kasvatada põllusaadusi, varuda piima ja liha. Põlva Agrol on praegu kasutada kokku 2300 hektarit maad, firmal on 1165 lüpsilehma ja 1000 noorlooma. Kah umbes sama suurusjärku numbrid, mis paarikümne aasta eest keskmist kolhoosi-sovhoosi iseloomustasid. Aga kui keskmises kolhoosis-sovhoosis oli palgalehel oma 500 töötajat, siis Põlva Agros töötab vaid 85 inimest.

Mis ei tähenda, et töö maht oleks nüüd iseenesest väiksem. Kaugel sellest. Ainult tänane inimene on õppinud tööd tulemuslikumalt tegema. Loomulikult aitavad sellele kaasa uudsed tehnoloogiad ja ökonoomsemad seadmed, aga tegelikult on kogu asja liikumapanev jõud siiski selles, et enam pole meil mingit utoopilist riigi raha laristada. Kõik, mida tahame saavutada, tuleb ka omast taskust kõigepealt kinni maksta.