Demagoogiapäevad

Suviti toimub üle Eestimaa palju eri suvepäevi, kogunetakse kas kollektiivide või huvialagruppidena. Selle kauni suve kulminatsiooniks oli nädala alguses toimunud poliitikute demagoogiapäevad Toompeal.

Hiigelvormis oli loomulikult suurmeister Edgar Savisaar, kelle sõnul käib ta presidendivalimiste ajal Toompeal lõunatamas. Tema sõnul ei oma ka praegused Riigikogu saadikud moraalset õigust presidenti valida, sest nende mandaat hakkab lõppema, aga presidenti valitakse viieks aastaks. Mina oskan sellest väitest teha vaid ühe järelduse: Riigikogu keskfraktsiooni liikmed ei osale presidendivalimistel ka valijameeste kogus.

Väljapaistva etteaste tegi ka Kadrioru peremees, kes nimetas valimisi ebademokraatlikeks. Presidendi üks tähtsamaid funktsioone on jälgida Riigikogu tegevuse vastavust põhiseadusele. Kui Arnold Rüütel nägi, et presidendivalimised olid ebademokraatlikud, miks ta siis ei muutnud neid demokraatlikeks ega lasknud oma kandidatuuri siiski esitada. Väidetavalt ainsa Eesti olusid tundva presidendikandidaadina pidi ta ju teadma, et kummaski voorus esitatakse üks vaid kandidaat.

Tõele au andes polnud palju targem ka vastaspool. Toomase Hendrik Ilvesele andmata jäänud hääl ei ole küll mingi demokraatiaavaldus, nagu viimane püüdis väita. Kui presidendivalimistel, mis on rahvale küll olulised emotsionaalselt, mitte sisult, domineeris demagoogia nii massiivselt, mida siis oodata kevadelt, kui otsustatakse, kes hakkab riiki tegelikult valitsema. Ehk oleks poliitikutel mõttekas käituda põhimõttel: ära tee teistele seda, mida sa ei soovi, et sinule tehakse. Ilmselt liiga utoopiline soov.