Keila-Joa eliitküla hind kümnekordistunud

Kruuda pakkus avalikul konkursil 33hektarilise maatüki eest 52,7 miljonit krooni ehk 157 krooni ruutmeetri eest. Teisele kohale jäänud Anatoli Kanajev pakkus pea kaks korda vähem, 32 miljonit krooni.

Nüüd, kolm aastat hiljem, on mõned krundid kõnealuses suvilarajoonis müügis 1600- ja 3200krooniste ruutmeetrihindadega ehk, oleks Kruuda veidikene kannatanud, teeniks ta praegu Keila-Joa müügist ligikaudu pool miljardit krooni puhast!

Sellise üüratu summa kõrval polegi enam oluline, miks Kalev REC (omanikud Kalev, ehk Kruuda, ja ehitusfirma Skanska EMV) müüs Edgar Savisaarele, Jaan Tootsile, Kristiina Ojulandi elukaaslasele Raimo Käole krundid pea poole odavamalt, kui ta ise pool aastat varem Oliver Kruudale müüs. Kallimalt ostsid krundid ka Kruuda lähemad ja kaugemad äripartnerid Heino Priimägi, Allan Viirma, Tarmo Maasikamäe, Toomas Aguraiuja Kalevi poolt ning Marko Kaha, Roland Vaikmäe ja Kalev Tõrra Skanska EMV poolt. Lisaks on esimeses ringis ostule pääsenud Elioni juhatuse liige Irina Morozova, mööblikaupmees Gennadi Demahhin, piirivalve lennusalga ülem Allan Oksmann, soojaärimees Riho Sild, Eesti rikkaimate naiste hulka kuuluv Eve Sauemägi ja Sunspordi omanik Helina Schmitd.

Elioni juhatuse liige Irina Morozova müüb praegu mereäärseid krunte hinnaga 3130 krooni ruutmeeter. Kui ta kaks aastat tagasi krundid ostis, seadis ta neile 1,4 miljoni kroonise hüpoteegi, praegu soovib proua kruntide eest kokku 21 740 000 krooni.

Miks Kalev RECi teine omanik Skanska EMV ühtäkki 25 miljoni krooni eest paadist välja astus, kuigi krundid said edukalt müüdud ning dividendidki jäid firmast välja võtmata, Skanska juhatuse esimees Jaanus Otsa kommenteerida ei taha. Otsa ütleb siiski, et projekt oli edukas: "Kokku lepiti tootlus ning see tootlus on saavutatud ja isegi ületatud." Küsimusele, miks ta ise Keila-Joale krunti ei soetanud, vastas Otsa, et see on tema isiklik asi.

Börsiteate kohaselt leppisid pooled kokku, et kui Skanska tahab lahkuda, maksab Kalev talle sõltuvalt lahkumise ajast 20,3 või 22,6 miljonit krooni. Kui aga Kalev tahab, et Skanska lahkuks, maksab Kalev, jällegi ajast sõltuvalt, 23,4 või 27,8 miljonit krooni. Lõpuks lepitigi kokku summas 25,2 miljonit krooni, mis on praeguseks tasutud.

Kruuda telefon jäi eile-üleeile tummaks, väidetavalt viibis ta Saksamaal. Samuti ei vastanud mobiiltelefonile kuut krunti omavate ettevõtete omanik Andres Toome.

Eelmise aasta 14. aprillil jagati Keila-Joa 33 hektari suurune krunt ametlikult 76 elamumaatükiks, millest 16 said sel päeval Kalevi suuromanik Oliver Kruuda ning tema sõprade-tuttavate ja töökaaslaste omaks.

Ka ülejäänud sel päeval Kalev RECi nimele kinnistatud kruntidest oli enamik juba eellepetega müüdud.

Kokku oli selle päeva seisuga eellepingutega katmata elamumaa tükke vaid 14.

Nn esimesse ringi pääsenud Elioni juhatuse liige Irina Morozova müüb praegu oma mereäärseid krunte kokku pea 22 miljoni krooni eest. "Teeme proovi, vaatame, kas läheb läbi," ütleb Morozova müügisolevate kruntide ülikõrge hinna kohta ning selgitas, et ost oli rohkem nostalgiast tingitud. "Veetsin lapsepõlves suved sealsamas lähedal talus ja käisin toonaste prominentide lastega mängimas." Müüb proua aga seepärast, et krundid on siiski liiga tihedasti: "Mitte, et ta peaaegu Lasnamäed meenutama hakkab, aga suured majad kerkivad ümberringi ja see, mis oli kunagi hea, ei ole seda enam."

Aga Kruudat proua Morozova ei tunne. "Ma ei teagi, kuidas ma nende kruntideni jõudsin, keegi vist loobus," meenutab Morozova. Mida ta rahaga peale hakkab, kui krundid soovitud hinnaga, 21,7 miljoni krooniga ehk ligikaudu 20 miljonit krooni ostuhinnast kallimalt maha saaks müüdud, proua ei tea. "Ausalt, ma pole sellele mõelnudki," naerab ta vaid.

Esimeses ringis maatüki ostnud ASi Kodupaber omanik Eve Sauemägi väidab, et ei tunnegi Oliver Kruudat ning ei mäleta ka, kust ta kruntide müügist kuulis.

ASi Kodupaber 2005. aasta majandusaasta aruandes on kirjas, et Kodupaber teenis kinnisvarainvesteeringute müügilt 833 000 krooni kasumit, Sauemägi nendib, et see summa võib õige olla küll. Ta lisab, et ostis krundi õiglase hinnaga.

Sunspordi omanik Helina Schmitd kinnitab väidet, et esimeses ringis ostsid krundid Kruuda sõbrad-tuttavad: "Jah, olen küll Kruuda sõber." Küsimusele, miks ta on ühe krundi juba maha müünud ja uue asemele ostnud, vastab Schmidt: "Aga milleks mulle kaks krunti?"

Schmidti sõnul on ta kruntide praeguste hindadega kursis, kuid üks asi on see, mida küsitakse, teine on see, millega ostetakse. "Küsida võib ju kõike," märgib Schmidt.

Schmidt müüs enda krundi koos uue pealeehitatud majaga kolme miljoni krooni eest ning alustas nüüd uue maja ehitust. "Kui ma alustasin maja ehitust, siis mõtlesin, et sellest piisab, aga siis läks pere suuremaks ja vaatasin, et ei mahu siia eriti," selgitab Schmidt.

Mere kaldale uhket, no ikka tõesti päris uhket maja ehitav Jaan Toots ei soovi teemat kommenteerida. "No mis küsimused need ajakirjandusel on? Kuidagi arusaamatud, ma ei taha üldse oma eraelust rääkida," on Toots solvunud. "Jah, ma teen sinna maja ja ma ei plaani seda müüa, mind jätab ükskõikseks, millised need hinnad seal on."

"Ega ma ise siia krunti ei ostaks, ma tahaks rohkem privaatsust," nendib Keila-Joa elamurajooni nimetuks jääda soovinud komandant.

Külastame fotograafiga eliitrajooni teisipäeva õhtupoolikul, lootuses, et uutest elanikest on keegigi kodus ning saame ehk temaga jutulegi. Keila-Joa endist valitsuse suvituspaika ümbritseb aed - ühelt poolt kiviaed, teiselt poolt traataed. Lisaks looduslikud piirajad meri ja jõgi.

Tõkkepuu. Võrkaed. Väike jalgväravakene, mil silt: objektil on videovalve. Pääseme valvuriputkani, sellest möödagi, kuid järgmine jalgvärav järgmises aias on lukus. Valvur, tore mees, helistab komandandile. Jõuame uudistada, et kahe aia vahel on kaks kahekorruselist kolme paraaduksega nõukogudeaegset korterelamut, puuriidadki kenasti õuel reas.

Esialgu tõrges, kuid lõpuks muhedaks meheks osutuv komandant räägib, et kuna suvilarajoonis on muinsuskaitsealuseid maju, mida peab igaüks vaadata saama, siis lubab ta meid krundile ning teeb meile väikese ekskursioonigi, ise ühtlasi hoolega valvates, et fotograaf ikka ainult muinsuskaitse all olevaid maju pildistaks, uute majade pildistamine on keelatud. Nii jääbki meil pildistamata rannamändide alla kerkiv tootsilikult suurejooneline elamu.

Komandant räägib Savisaare-Kägu juhtumile vihjates, et kruntide hinnad võisid mõnele küll odavad tunduda, kuid sellest pole keegi rääkinud, et uued omanikud peavad pärast krundi ostmist veelgi kukrut kergendama. Peale maja remontimisele või uue ehitamisele kuluvate summade peab iga krundi omanik nii poole miljoni krooni ringis MTÜ-le Meremõisa eraldama, et vett, kanalisatsiooni, tänavavalgustust ja rajoonisiseseid sõiduteid saada.

Rääkimata sellest, et muinsuskaitsealuste majade korda tegemine ülikalliks läheb.

Samas käib piiratud alal aeg-ajalt koristaja ning talvel lükatakse lumigi teedelt. Viimast küll väga vaja pole, nendin valdavalt neliveolisi ning keskmisest kõrgemaid (ja loomulikult kallimaid) sõidukeid vaadates.

Jõuame järjega üheni rajooni kahest salaomanikuga krundist. Maja on õnneks muinsuskaitse all, seega pildistada tohib. Maja ees olevad hõbedane Mercedes-Benz ja must Audi S8 aga on nii uued, et muinsusega pole neil mingit pistmist, kui ehk registrimärgid välja arvata - tähed neil on ühe suure turvafirma endise nime esitähed.

Veidike presidendifarsist kõnelenud viin jutu jälle eliitrajooni peale ning küsin: "Kas sinna pooleteisehektarilistele (Klimenkov, Galaganovid) kruntidele on uued elamurajoonid juba kerkimas?" "Ei sinna ei kerki mingit rajooni," kõlab vastus. "Aga mis siin imestada, ta tahab privaatsust," ütleb komandant mu üllatunud nägu vaadates. "Mina tahaks ka."

Väravast veereb sisse lumivalge Lexus, sama värvi juustega kena tütarlaps roolis … ja keerab hoopis kahekorruseliste kortermajade vahele. Vaat siis.