Tähelepanu! Artikkel on enam kui 5 aastat vana ning kuulub väljaande digitaalsesse arhiivi. Väljaanne ei uuenda ega kaasajasta arhiveeritud sisu, mistõttu võib olla vajalik kaasaegsete allikatega tutvumine.
Rännak silmapaistva luuletaja mälestusterajal
Tänavu 1. oktoobril tähistab Debora Vaarandi 90. sünnipäeva. Tema elutundeist pakatavad luuleread on andnud hingepidet mitme põlvkonna lugejaile. Esimesena tulevad meelde "See kauge hääl", "Lihtsad asjad", "Eesti mullad"… Ja muidugi "Saaremaa valsi" sõnad.
Debora Vaarandi alustab oma noorusaegade mälestusteraamatut sõnadega: "Oma pikale elule tagasi vaadates on tunne, et see kipub imelikult kokku tõmbuma, aastad on sulamas ebamääraseks tombuks. Elavana püsivad üksnes päevad. Ainult päevades on valgust ja värve, saatusesündmusi, hetki, kus ilmuvad kadunud näod, tuksatab valunärv või õnneviirastus."
Vaarandi jutustab väga paeluvalt oma nooruselugu, vahel teeb ta mõne isikuga seoses väikseid kõrvalepõikeid ka hilisemasse aega. Luuletajale omaselt on tema mälestused kirjutatud haaravalt ning väga kujundi- ja varjundirikkas sõnastuses, väga ilusas eesti keeles.
Kes teose kätte võtab, see ta ka läbi loeb, sest poetessi meenutused on nii elamuslikud, et enne lõppu raamatut käest panna ei saa.
Autor: Tiina Kolk