Tähelepanu! Artikkel on enam kui 5 aastat vana ning kuulub väljaande digitaalsesse arhiivi. Väljaanne ei uuenda ega kaasajasta arhiveeritud sisu, mistõttu võib olla vajalik kaasaegsete allikatega tutvumine.
Sõpruse nõrgast küljest
Eesti Vabariigis, a. D. 2006, tunnen ma end kui SS-sõdur Varssavi tänavatel 40ndatel. Pomme saab heita kõikjale!
Noortele võimaldatakse tegevust organisatsioonides nagu Eesti Õpilasomavalitsuste Liit, Tegusad Eesti Noored, Savisaar-jugend. Variante on.
Aga tegijaid on vähe. Kui ma lähen esmaspäevasel konverentsil tülli mõne eriti ninatarga väitlejaga, siis suure tõenäosusega ei saa ma temast rahu ka neljapäevasel noortemiitingul. Kõikjal tuttavad näod.
Vähesed vahendid kampaaniateks ja nn "need, kel vaja, leiavad tee meieni niikuinii. Suva, et neil pole aimugi meie olemasolust" - mentaliteet on ringi üsna kitsukeseks tõmmanud.
Madala profiili hoidmine pole kvaliteedi seisukohalt mõistlik teguviis. Olen palju kokku puutunud tudengiks suunduvate inimestega, kes ei julge stipendiumit taotleda, sest seda NIIKUINII ei saa.
Äärmiselt rumal mõtlemine. Kui riik eraldaks noorte lennukatele projektidele mingi korraliku summa, aga konkurssi ametlikult välja ei kuuluta. Siis satubki õigel ajal, õiges kohas taotlust esitama ainult Reelyka Vändra keskkoolist, kelle vaimuvaest projekti on riik kohustatud parema variandi puudumisel rahastama. Kindlasti on konkurentsivõimelisem sajast üks välja valitud projekt kui üks eksinud õnnetuke.
Ma küll arvan, et Laura Ennetit poleks Kesknoorte sekretäriks värvatud, kui Jüri Ennet poleks Keskerakonna liige. Laura niisama lakiks kodus küüsi.
Kindlasti oleksid meie noortekollektiivid igati edukamad, kui nendesse pääsemiseks ei saaks vaid tutvustele loota ning enda tõestamine isegi sõpradele oleks vajalik.
Selleks tuleks organisatsioonidel raha süstida enda tegevuse teadustamisse. Ehk esitada riigile projekt mainekujunduse rahastuseks?
Kuni ma siin enda projektile viimast lihvi annan, esitan viimase, retoorilise küsimuse: palju ma ikka kolme õpilasomavalitsuse aktivistiga, kahe kesknoorega ja ühe tüütu väitlejaga maailma muudan? Ah?
Autor: Joonatan Allandi