Jänkide rahamasin rikkis

Romet Kreek 04. september 2006, 00:00

Ameeriklasi hästi teeninud rahamasin on taas rikki läinud. Kinnisvaraturg pole enam see, mis ta veel läinud aastal oli. Kuigi kinnisvaraturul pole veel märkimisväärset üleriigilist hinnalangust, viitavad märgid, et see aeg ei pruugi enam kaugel olla. Kinnisvara on üha raskem müüa - turg neelab üha vähem maju-kortereid, nende "laovaru" kasvab vähenenud müügi tõttu, kinnisvaralaenu taotluste arv kukub.

Eelmine jänkide rahamasin oli aktsiaturg, mis suurejooneliselt Nasdaqi (TMT ehk tehnoloogia-meedia-telekommunikatsiooniettevõtete) mulli lõhkemisega ajutiselt lõppes. Ameeriklastel hävis seal triljoneid dollareid, majandus sattus raskustesse. Lisaks aktsia hindade langusest tingitud raha kaotamisele hakkasid ettevõtted nõudluse vähenemise tõttu töötajaid koondama. USA keskpankurid eesotsas Alan Greenspaniga lootis ilmselt, et õhk jookseb tehnoloogiaaktsiate hindadest aeglaselt välja, kuid kõik ei lähe alati soovipäraselt. Kuna liiga palju raha hävis, otsustas keskpank järsult alandada baasintressi, et elavdada majandust.

Majanduse elavdamise kõrvaltootena aitas negatiivne reaalintress (intress inflatsioonist madalam) kaasa oluliselt suurema mulli - kinnisvaramulli tekkimiseni. Kuna aktsiaturg ameeriklasi tänu suurtele kaotustele enam samavõrd ei paelunud, kasutati ülimadalaid intresse ja kergesti kättesaadavat laenuraha kinnisvara soetamiseks - erinevalt aktsiatest läheb kinnisvara ju ikka elamiseks tarvis ning müüdi kohaselt kinnisvarahinnad ei kuku. Ameeriklastel on kinnisvaralaene üleval 9 triljonit dollarit - see on 2000. aastast kahekordistunud. Kinnisvaraspekulatsioonid olid tulusamad - võtmesõnaks võimendus, kuigi ka aktsiaid osteti.

Näiteks eeldatakse, et aktsia hind ja korteri hind tõusevad võrdselt 10 protsenti. Inimesel on 10 000 dollarit. Ta läheb panka ja pank pakub talle hea meelega laenu, nõudes vaid 10protsendist omafinantseeringut. Kunde saab osta 100 000 dollari eest kinnisvara, mille hind tõuseks aastaga 110 000 dollarini. 10 000dollarilise rahapaigutus kahekordistuks. Kui ta ei spekuleeri vaid hinnatõusu peale ja üürib korteri välja, teenib ta lisaks renditulu, mis madalate intresside ajal katab ära intressikulu. Kui klient tahab pangast laenu aktsiate ostmiseks, siis pakutakse seda vähe, kuna aktsiad on ebakindlad või juhatatakse klient lihtsalt viisakalt tagasi panga ukseni. Kinnisvara on hea tagatis, aktsiad mitte.

Aasta aega läks mööda. 10 000 dollari eest ostetud aktsiad tõusid 10 protsenti, investor teenis 1000 dollarit, võib-olla lisaks dividenditulu, kui ettevõte maksis dividende. Et korteriostjaga sama suurt investeeringu tootlust saavutada, oleks pidanud 10 000dollarilise alginvesteeringu juures aktsia hind tõusma 100 protsenti. Kuid langeval turul on olukord vastupidine.

Mida rohkem on turul laenuga ostjaid, seda riskantsem on turg. Kinnisvaraturg on paraku valdavalt laenudel põhinev turg. Kui hinnad hakkavad langema (halvemal juhul kukkuma), siis tormavad massid spekuleerimiseks ostetud kortereid-maju (aktsiaid või mida tahes) korraga müüma.

Jutt ei käi eluasemest, kus ise elatakse. Kui kinnisvarahinnad langevad, unustatakse kiiresti, et erinevalt aktsiatest on kinnisvara järele alati nõudlus, seda ju kasutab üürnik elamiseks või mõni rumalam ostab kallimalt ära. Kui laen on kukil ja kinnisvara hind langeb, on häda käes. See ei puuduta võib-olla kümne aasta eest kinnisvara ostnuid, kellel laen peaaegu tasutud. Valusalt lööb see hiljuti laenuraha abil üles löödud hinnaga kinnisvara ostjaid.

USA ehitusettevõtted on juba müümas osalusi arendusprojektides ja nüüdseks liigseid arenduseks mõeldud maatükke, mille ostmiseks alles hiljuti lahinguid löödi.

Ehitusettevõtted on hoiatanud aktsionäre, et kliendid hakkasid uusehitiste broneeringuid üles ütlema.

Mis võiks olla järgmine koht, kus jänkid kinnisvaraturu halva stsenaariumi korral õnne katsuvad? Kuld, toorained, arenevad turud, kodumaised aktsiad?

Võib-olla pole neil siis enam üldse raha, mille eest midagi osta. Muidugi ei saa üldistada. Arvestades kodumajapidamiste jõukust (kinnisvara + pangakontod + fondiosakud, kinnisvaralaenud, muud laenud), oli rikkaima ühe protsendi USA kodumajapidamiste rikkuseks pärast kohustusi (kui neid üldse oli) 2004. aastal keskmiselt 14,8 mln dollarit pere kohta.

Rikkaimale protsendile kuulus 36,9% kõigi USAs noteeritud ettevõtete turuväärtusest. Nende rikkus kasvas aastatel 2001-2004 kolm protsenti aastas.

Rikkuselt järgnev üheksa protsenti kodumajapidamistest omas 41,9% USA ettevõtetest. Kokku omas rikkaim kümnendik neli viiendikku USA ettevõtetest. Need numbrid pärinesid Plain Dealer Reporteri Alison Granti artiklist. Ahjaa, vaeseima viiendiku kodumajapidamiste varad olid miinusmärgiga, mis kasvasid -8700 dollarilt -11 400 dollarini. Rikkaimatel ja kogenuimatel oleks vahendeid osta kinnisvara, kuid miks korjata õhust kukkuvat nuga?

Äripäev http://www.aripaev.ee/img/id-aripaev.svg
06. December 2011, 19:34
Otsi:

Ava täpsem otsing