Mart Kalm - pühendunud arhitektuuriloolane

Tiina Kolk 04. september 2006, 00:00

Eestimaa nägu kujundavad paljuski haldussuutmatud omavalitsused. Kõige ilmekamalt on see toimunud Tallinnas, kõneleb arhitektuuriloolane.

"Ma ujun vastuvoolu üldise ehitamisvastase arvamuse suhtes, sest minu meelest on Tallinna kesklinn kõle ja tühi, siia võiks kerkida veel kümneid ja sadu uusi maju. Kesklinnas peab olema tihe hoonestus ja nende vahel käima elav liikumine," sõnab Mart Kalm. "Samas on mõttekas teatud olemasolevaid vanu säilitada, sest ruumi jagub mõlemale. Mind ärritavad need kinnisvaraarendajad, kes on saanud südalinnas magusa krundi kätte ja vihastavad, kui muinsuskaitse ei luba neil sinna suvalist "latakat" ehitada, vaid käsib ka teistega arvestada. Ja üldse on nõme, et omavalitsused on parteisid toetavate arendajate sabarakud, kes ei suuda olukorda kontrollida ja muinsuskaitse peab olema siis see viimane instants, kes teeb omavalituste tegemata töö arendajate ahnuse ohjamisel ära."

Algklassides, kui Mart Kalm käis praeguse reaalkoolis õhtupoolses vahetuses, uuris ta vahel hommikuti "Eesti arhitektuuri ajalugu" ja Arvo Veski "Individuaalehitaja käsiraamatut" ning teda köitsid nendes teostes esitatud põhiplaanid ja näidisprojektid. "Ma kujutlesin, kuidas nendes majades elatakse, sageli jagasin ruumid meie pere liikmeile ja kirjutasin peale, milline on ema-isa, õe ja minu tuba. 7.-8. klassis oli mul matemaatikakaustikusse rohkem põhiplaane soditud kui ülesandeid lahendatud," jutustab ta.

Arhitektiks pole Mart Kalm õieti kunagi tahtnud saada. "See amet seab inimestele väga suuri nõudmisi, mistõttu tulevasi arhitekte on väga hea õpetada, nad on lahtise peaga targad inimesed. Aga mulle on alati rohkem meeldinud arutleda, kuidas selles majas, mida arhitekt on joonistanud, elatakse. Sellest aspektist vaatab arhitekt mind kui täiesti mõttetut inimest, sest tema on ju projekti koostades kõik paika pannud, ja nüüd tuleb veel keegi, kes mõtiskleb mingite teistsuguste võimalike elamisviiside üle."

Kindlasti kallutas Mart Kalmu huvi ajaloo suunas vanema õe eeskuju, kes maandus Tartu ülikooli kindla sooviga kunstiajaloolaseks õppida. Tegelikult läks tal see tahtmine ruttu üle ning Piret Õunapuust sai etnograaf. Linnamuuseumi muuseumisõprade ringis, kus Mart Kalm oma klassikaaslastega käis, tutvustas juhendaja Marju Vilbaste neile muuseumi relvakogu, arheoloogilisi aardeid, äratas huvi museoloogia ja Tallinna ajaloo vastu. Kodulinna liikumine viis neid kokku Tallinna ajaloolise arhitektuuriga.

Aga 9. klassis kõik muutus. Keskkooli tuli palju uusi inimesi ja uued väärtushinnangud hakkasid domineerima. Pärast kooli pidi jätkama Moskva kohvikus, käima kunstihoones näitusel, kodus tuli lugeda Loomingu Raamatukogu ning õhtul teatris olla. Tondile ratsabaasi jõudis poiss üha harvem. Ja kui ta talvel jättis ratsutamise pooleli, oli ema pahane, et mis see olgu, tippspordist ei loobuta 16aastaselt!

1980ndate alguse Tartu ülikoolis tegi ilma Noor-Tartu liikumine, milles põhirolli mängis ajaloolaste-poliitikute kursus Laarist Arjakani. Aasta nooremad, kus õppis Kalm, hoidsid rohkem omavahel kokku, olid väga kultuurihuvilised, lugesid palju, käisid teatris ja muidugi arutasid maailma asju. Huvitavaid seisukohti pakkusid praegune Jõhvi gümnaasiumi direktor Vallo Reimaa, tänane antiikajaloodoktor Mait Kõiv, Ivar Lõbu, arhivist Tõnu Viilip jt.

Diplomitöö kirjutas Mart Kalm parimast arhitektist, kes Eestis kunagi on olnud, Herbert Johansonist (1884-1964). Johanson on näiteks projekteerinud võimsa torniga tuletõrjehoone Tallinnas Raua tänaval.

"Tagantjärele ei mahu ta kuulsuste parnassile, sisuliselt ei ole ta ka avangardiheeros, aga ta on fantastiliselt hea meie olukorras, kus suur osa Eesti 20. sajandi arhitektuurist kõigub professionaalsuse piirimail. Johansoni väga kvaliteetsetes plaanides ei jää midagi üle, kõik on paigas. Tema laitmatus arhitektuuris on ka mingi filosoofiline dimensioon, ta ei ole mitte kunagi kuiv ja igav. Minu moraalne võlg on temast raamat kirjutada," tunnistab teadlane.

Pärast kunstiakadeemiasse tööle asumist 1992 on Mart Kalmust saanud hommikuinimene. Loengud toimuvad hommikupoolikul ja poolteist tundi tuleb tudengitele järjest ja peast, tihedat ja tarka juttu rääkida. Enne peab õppejõud ise kogu materjali läbi töötama, meelde tuletama, läbi mõtlema. "Iga korralist loengut valmistan ma ette 3-6 tundi ja ei salli, kui mind sellal muude küsimustega tülitatakse. Uusi loenguid aga koostan teinekord kuude kaupa. Ma pean vastavaid teoseid ja artikleid lugema, pildid valima jms," lausub ta.

Eelmisel õppeaastal stažeeris professor Kalm ühes maailma juhtivas, New Yorgi Columbia ülikoolis.

"Tegelesin peamiselt 20. sajandi arhitektuuriga. Kuulasin loenguid, lugesin meeletult palju. Põnev oli käia doktorandide kollokviumis, muidugi olid nad rohelisemad, kuid kui üldandekad!

Kodumail võtab administratiivtöö üksjagu aega, pere ja vanemad tahavad hoolt. See oli periood enese päralt, nagu infarkti profülaktika, nüüd jätkan kunstiakadeemias vast värskemalt. Samas, ega ma ümber sündinud ka nüüd pole."

Kunstiakadeemias on väiksed kursused, kus jõutakse iga üliõpilasega individuaalselt tegelda. Samuti võetakse riigieelarvevälistele kohtadele vaid esimesed ukse taha jäänud, et seminaridel oleks intellektuaalselt võrdsel tasemel grupp, kellega saab jõudsalt edasi liikuda. "Aga mu poeg astus tänavu Tartu ülikooli, kus tema valitud erialal ületas päris kõrge lävendi üle 50 üliõpilase ja siis võeti veel üle saja inimese tasulisse õppesse, kuid nende punktisumma jäi lõpuks päris kesiseks.

Ma ei kujuta ette, kuidas nad suudavad õppetöö kvaliteeti tagada, kui võimekad peavad seminarides igavledes põmmpäid järgi ootama. On see demokraatlik ligipääs haridusele või ülikooli moraalitu rahaahnus?"

"Need ehitised, mida ma olen sügavuti läbi tunnetanud, muinsuskaitselisi eritingimusi kirjutanud, teadusartikleid avaldanud, jäävad paratamatult südamesse," märgib ta.

1980ndate lõpul tegeles ta noore teadlasena Tallinna laululavaga. Hämmastav oli aduda, missugune sügav vahe on ultrainnovatiivse kosmoseesteetikast innustunud katusetarindi ja selle all valdavalt esitatava koorimuusika kui traditsioonilise kultuuriliigi vahel.

Seejärel tegeles ta aastaid arhitektide Habermanni ja Johansoni 1920-1922 kavandatud Riigikoguhoonega, selle ekspressionistliku valgusrežiiga. "See on Eesti uhkemaid maju üldse, selles hoones kehastub Eesti riigi idee arhitektuurne väljendus - Euroopasse avatud, hea ja õige, aus, mitte suurustav. Uus riik, uus rahvas, uus arhitektuur. Samas on ta monumentaalne, massiivne, natuke raskepärane, kohmetu nagu parketil käimist õppiv eestlane."

Olev Siinmaa pärandist tõstab Kalm esile arhitekti enda maja Pärnus ja Pärnu rannakohvikut.

1939. aastal valminud rannakohvik on väga põnev - raudbetoonist on loodud katedraal päikesekummardajatele. Omaette vaatamisväärus on seenrõdu, mille peal saab noorsugu lustida, all varjus vanemad mereõhuvanne võtta. Edukas Pärnus on osatud erinevaid inimrühmi integreerida. Soome mummod ja eesti noored, seal vahepeal veel lastega pered - kõigil on oma koht.

Raadio ettevõtlikule inimesele

Äripäeva raadio 92.4

Hetkel eetris

Kava

Vaata kogu kava
Äripäev http://www.aripaev.ee/img/id-aripaev.svg
25. November 2011, 10:19
Otsi:

Ava täpsem otsing