Radiaatorisüsteemi tuleb enne kasutamist õhutada

Siim Sultson 04. september 2006, 00:00

ASi FEB Sanitaartehnika kütteprojekti juhi Viljar Sarapuu sõnul tuleb radiaatorid paigaldada koos õhueraldajatega, sest õhu jäämisel süsteemi soojeneb see puudulikult. Kui näiteks trass viiakse läbi uste kohalt, tuleb sinna lisada õhueraldajad. Seega olgu õhueraldaja kindlasti ka süsteemi kõrgeimas punktis.

Radiaatori õhutamine toimub üks kord - siis kui küttesüsteem täidetakse veega. Kui torud peavad, ei saa vesi kuskile kaduda.

Oma majas täidetakse süsteem ainult üks kord, sinna see vesi ka jääb ja tühjendatakse süsteemi vaid avariiolukorras. Samas peab värske vee süsteemi juurdelaskmisel kõik õhutuspunktid üle käima.

Kui radiaator ei lähe soojaks, on seal õhk sees, seletab Sarapuu. Samuti põhjustab radiaatorisse jäänud õhk mürinaid ja pauke, mis mõjuvad lammutavalt keskküttesüsteemi liitmikele. "Keskküttesüsteemi kõige suurem vaenlane on õhk," lisab Sarapuu.

Erinevalt vanema aja avatud süsteemist ei pea tänapäeva kinnise süsteemi radiaatorid Sarapuu kinnitusel olema seina peal kaldega, sest küttesüsteemi pumbad suruvad õhu ka horisontaalselt pandud radiaatoritest välja.

Avatud süsteem ei eelda Sarapuu väitel erinevalt kinnisest süsteemist pumpa, kinnist paisupaaki ega kaitseklappi, sest kogu surve läheb avatud paisupaaki. Lisaks tagasid vanasti kaldes radiaatorid parema veeringluse.

Teisalt sobib avatud süsteem pigem kohta, kus on suured probleemid elektrivarustusega, sest tänapäeva süsteemipump nõuab elektrit. "Kui pump seisab, siis on oht, et süsteemile võib midagi juhtuda," hoiatab Sarapuu kaasaegse küttesüsteemi ohtude eest.

Võrreldes kaasaegse suletud süsteemiga on avatud süsteemi toru läbimõõt suurem (5 cm ehk 2 tolli, uuel 22 cm). Suletud süsteemil saab viia toru diameetri minimaalseks. Samuti algab avatud süsteemis õige sooja vee ringlus alles 55 kraadi juures, kuid suletud süsteemis pumba abil juba varem.

Kuna keskküttesüsteem on isegi ka avatud süsteemi puhul kinnine ringlus, ei toimu seal praktiliselt mingit korrosiooni. Süsteemi veega täitmise järel toimub õhutamine ning hapniku puudumisel korrodeerumine lakkab.

Kui vanasti oli avatud süsteemis lahtine paisupaak pööningul, siis mingi õhuhulk tuli läbi vee ikkagi sisse. Lisaks jäi vanasti oma majas ka pööningule viidud paisupaagi puhul alleskülmumise oht.

Sarapuu soovitab alati radiaatorile ette panna termoventiili ja sulgventiili, siis on võimalik radiaatoreid demonteerida näiteks tagumise seina värvimiseks. Samas hoiatab ta, et need ventiilid ei ole tavalised kuulkraanid, mis lasevad radiaatori kuudeks ära võtta.

Radiaatorite kinnitamisel kipsplaatseinale tuleb Sarapuu sõnul panna tugilatt, kuna radiaatori raskusele lisandub ka vee mass. Kivi- ja puitseinal seda vaja ei ole.

Tekaproff OÜ juhataja Kalev Tammiku sõnul tuleb vastavalt seinakonstruktsioonile valida ka kandurite kruvid-tüüblid. Pikematel radiaatoritel soovitab ta kasutada kolme kandurit. "Kuuldud väide "küll toru hoiab" ei pea paika - pigem hoiab radiaator toru," tähendab Tammik.

Radiaatorite soovituslikuks vähimaks kõrguseks põrandast peab Sarapuu 15 cm, madalatel radiaatoritel ehk konvektoritel 6 cm. Siis pääseb õhk vabalt ringlema.

Samas soovitab Tammik mitte kiirustada radiaatori pakendist väljavõtmisega ehitus- ja viimistlustööde ajal. Radiaatori võib seinale riputada ka pakendis. Siis jääb radiaator puhtaks tolmust ja kriimustustest. "Juhul kui on vaja tööde ajal kütta, tuleb pakend alt ja pealt katki lõigata, et õhk pääseks osaliselt liikuma," lisab ta.

Sooja õhu ringluse puhul on Sarapuu sõnul oluline jätta üle radiaatori ulatuvasse aknalauda õhutusavad. Samuti tuleks eelistada radiaatoriteni ulatuvaid kardinaid, sest pikemate korral ei pääse soe õhk vabalt tuppa. Lisaks hakkab kardina taha jäänud termostaat määrama radiaatori soojust kardinataguse ruumi järgi ja tuba jääb jahedaks.

Radiaatorite valikul soovitab Sarapuu lähtuda ruumi kubatuurist ja eelistada veidi võimsamaid ruumikütjaid, sest alamõõdulist radiaatorit ei saa vajadusel panna kõvemini soojendama.

Samas soovitab Tammik kortermajas radiaatoreid lasta paigaldada spetsialistil. Kui eramuehitaja vead jäävad enamasti pereliikmete teada, siis kortermajas võivad käeharjutused lõppeda ühistuliikmete rahulolematusega.

ASi FEB Sanitaartehnika kütteprojekti juhi Viljar Sarapuu sõnul on levinuim terasradiaator, samuti malmradiaator (sh disainradiaator). Vähem levinud alumiiniumradiaator sobib see-eest vana malmradiaatori toruotste vahele täpselt, samas on see väga löögiõrn.

Kauakestva ja suurema soojasalvestusega malmradiaatori vanadel mudelitel on tema kinnitusel puuduseks sisemine poorne pind, mis, andes valujärgset sodi vette, võib pikapeale ummistada süsteemi. Teras- ja alumiiniumradiaatorid on seest siledad.

Samas on ka terasradiaatorid üsna kestvad - tihti on veel käigus ka 30aastased terasradiaatorid, tõdeb Sarapuu.

Otseselt veega kokku puutuvad radiaatorid peaks olema värvi alt tsingitud, muidu lähevad pealt roostetama, tõdeb ta.

Radiaatorite ühendamisel altühendusega on Tekaproff OÜ juhataja Kalev Tammiku sõnul tihti segamini aetud eel- ja tagasijooksutoru. Kõrvalühenduste puhul seda ohtu ei ole, kuna üks on üleval, teine all.

Radiaatori ühendustorudel Sarapuu väitel eelistusi pole. Samas hoiatab ta surverõngastega vasktorude panemisest seina sisse, sest lekkima kippuvaid liiteid tuleb aeg-ajalt üle keerata.

Raadio ettevõtlikule inimesele

Äripäeva raadio 92.4

Hetkel eetris

Kava

Vaata kogu kava
Äripäev http://www.aripaev.ee/img/id-aripaev.svg
25. November 2011, 10:19
Otsi:

Ava täpsem otsing