Laupäev 3. detsember 2016

AS ÄRIPÄEV
Pärnu mnt 105, 19094 Tallinn
Telefon: (372) 667 0111
E-post: online@aripaev.ee

Stalinismi triumf ja langus 1950-1960

Siim Sultson 04. september 2006, 00:00

Soodsalt lõppenud Nürnbergi protsessi ja edu järel Ida-Euroopas asus nõukogude võim Nõukogude Liitu haaratud aladel karmilt peale suruma stalinistlikku kultuurikäsitust.

Sotsialistlik realism võidutemaatika soustis kuulutati ainuõigeks. Ohtliku sügava rahvuslikkuse asendas ohutu pinnapealne rahvalikkus. Nii kujunes sisult sotsialistlik, vormilt rahvuslik kunstiteos, mis ühelt poolt sisaldab sotsialistliku realismi miksitud noppeid maailma aegruumist ja teisalt peale kleebitud rahvuslikku ornamentikat.

Koos 1948. aasta ÜK(b)P Keskkomitee kultuuri jälitavate otsustega hakkas stalinism ennast tõsisemalt ilmutama ka Eestis. Järgnenud 1949. aasta suurküüditamine ja 1950. aasta EK(b)P Keskkomitee kaheksanda pleenumi vallandatud suurpuhastused kultuuriringkondades tegid kiire lõpu ka arhitektide isepäisusele (Peeter Tarvase Pirita Jahtklubi, 1948-49).

Nüüdsest määrati enamikule võtmekohtadele Venemaa eestlased või riigivenelased, kes valvasid Eesti arhitektuuri suundumist sotsialistlikele rööbastele. ENSV Arhitektuuri Valitsuse juht Harald Arman muutus aga hüpiknukuks.

Kümnendi vahetusel pääsesid arhitektuuris saksaliku alltooniga liigendatud mahukäsituse ja napi dekoori asemel maksvusele tuimad massid ning lopsakas ornament. Jutustavaks muutunud ornamenti saatsid nüüd veelgi massiivsem karniis, frontoon, sammastik (Sõpruse kino Tallinnas, P. Tarvas, August Volberg, 1952-55). Liiatigi armastas tõsistalinism linnades (Kiievi, Minski, Moskva laadis) mastaapset kvartalikaupa mõtlemist.

Nii Tallinna Stalini väljak (aastani 1949 Keskväljak) (H. Arman, Otto Keppe, Voldemar Meigas) kui ka Kultuurikeskus (H. Arman) pidid hoolimata käimasolevast ehitusest saama veelgi monumentaalsema ilme.

Stalini väljaku tsentrisse kavandatud ministeeriumide maja pidi asendama Moskva "stalinlikest tornidest" (? la Moskva Ülikool) lähtuv Nõukogude Maja (Oleg Ljalin, 1952-54). Oluliseks tänavaks kujunes ka Stalini väljakult itta suunduv Narva maantee.

Kui klassitsistliku taustaga Tartu suutis 1950. aastate stalinismiga haakuda suhteliselt valutult (Raekoja platsi Emajõe-poolne hoonestu, Riia mäe hoonestu), siis sootuks raskemini läks Narval ja Pärnul.

Kuni 1940. aastate lõpuni kavandasid Eesti arhitektid sõjas kannatanud Narva ja Pärnu taastamist sarnaselt Tallinnaga.

Kuid sajandeid tüliõunaks olnud piirilinna Narva otsustas nõukogude võim välja vahetada koos rahvaga. Varemetes barokne vanalinn lammutati ja asendati Lengorstroiprojekti juhtimisel uute majadega. Endiste elanike asemele asusid idast uued. Nii sai ka põlevkivi parema kontrolli alla.

1952. aasta mais jaotati Eesti kolmeks oblastiks: Tallinna oblast, Tartu oblast ja Pärnu oblast. Seega pidi senine suvituslinn Pärnu oblasti keskusena saama ka "sobivama" näo. Samal aastal kavandaski H. Arman Pärnule kui oblastikeskusele kohasema südamiku.

Senisest taastamiskavast loobuti, linna endine keskus nüüdse hotell Pärnu eest (asemel olnud vana Endla lammutati) viidi praeguse Vasa pargi kohale. Selleks lammutati kolmandik varemetes Pärnu vanalinnast ühes ordulossi varemetega ning 1954. aastal lasti õhku 14. sajandist pärit Nikolai kirik, et teha ruumi 50hektarilisele Keskväljakule.

Keskväljak pidi looma monumentaalse vaate Tallinnast üle silla tulijale, kui ta möödub väljaku hoonestust (Alar Kotli, 1954-56) ja jõuab massiivse oblastikomitee maja (Mart Port, Olga Bruns, Dmitri Bruns, 1953, realiseerimata, nüüd seal uus Endla) ette, kust viib edasi lai Lenini allee (nüüd Pikk tänav).

Tõsistalinismi apoteoosiks Eestis kujunes kohalikele suletud uraani rikastamise linn Sillamäe, mille Sevastoopoli alltooniga ehtvene stalinistliku linnaansambli kavandas 1950. algul Lengiprošaht.

Stalini surmale järgnenud sula-aastate algul jäi siinnegi arhitektuur vormiliselt samaks, ehkki muutusi oodati. 1955. aasta ÜK(b)P Keskkomitee määrus "Liialduste likvideerimisest projekteerimise alal ja ehitustegevuses" seadis põlu alla senise lopsaka stalinismi.

Tulemusena jäid paljud pooleliolevad hooned äkitselt ilma projekteeritud dekoorist (Eesti Energia maja Tallinnas, Uno Tölpus, 1953-58).

Kui mujal Nõukogude Liidus idealiseeriti nüüd lihtsustatud massehitamist, siis Eestis (nagu Lätiski) oldi vaakumis. Läänega kontaktid puudusid, idast tulevaid eeskujusid ja stalinismi näha ei tahetud. Seega joonduti oma 1930. aastate arhitektuuri järgi (elamu Narva mnt 14, P. Härmson, 1959, lähtub Elmar Lohu nüüdse Moskva kohviku majast).

Teisalt, kuna horisontaalne aken oli nõukogude arhitektuurikäsituses kapitalistlik igand, sobis Eesti 1930. aastate esindustraditsionalism modernismi juurde hiilimiseks igati.

Samas mõjus Nikolai Kusmini Narva-Jõesuu sanatoorium horisontaalakendega tuttava funktsionalistliku lahendusena (1954-61) julgelt ja stalinismist vabastavalt. Liiatigi lähtus Kusmin siin oma 1935. aasta Pärnu rannahotelli võistlustööst.

Fotod: Eesti arhitektuurimuuseum

Äripäev http://www.aripaev.ee/img/id-aripaev.svg
25. November 2011, 10:19
Otsi:

Ava täpsem otsing